tag:blogger.com,1999:blog-290499642012-03-01T10:35:36.962+01:00Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.comBlogger4001100tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-45931045812975722242012-01-14T02:00:00.001+01:002012-01-14T02:00:06.958+01:00A dirty mind is a joy forever. <br /><br />Tegelikult tahtsin öelda, et minuga on kõik hästi, käisin vahepeal Eestis ning praegu üritan uuesti argipäevarütmiga harjuda. Aega ainult kipub oluliselt vähem olema kui kunagi varem. See-eest ei ole puudust saanud tunda dirty mind'ist. <br /><br /><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-4593104581297572224?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-41275300816732395422011-11-30T20:31:00.004+01:002011-11-30T20:52:07.886+01:00<div style="text-align: left;">Jälle on kuu aega mööda lennanud nii, et ma pole ise sellest aru saanudki - hambaarsti juures olen selle-eest küll käia saanud nii et vähe pole. Kui viimane kord oli mu eeldatav hambaravi umbes 3000 euri, siis sellele lisandus pärast mõne röntgenipildi tegemist veel lõbus peaaegu 1000 eurone summa. Nimelt oli kahes hambas vaja teha juurekanaliravi.. Nii alustasimegi sellest ning kõigepealt arvas arst, et mu kahe hamba arve on 832 eurot, olenevalt sellest, kui mitu kanalit mõlemas hambas on. Juba esimese hambaga ilmnes üks üllatuskanal, mida ükski arst varem märganud ei olnud ning see oli veel elus - oi rõõmu, kui mu hambaarst oma instrumentidega sinna sisse sattus! Kui olime teinud esimesele hambale juureravi ning ajutise täidisega rõõmsalt tööle läksin, ei osanud ma arvatagi, et sellega mu tore hambaelu veel ei lõppe. Nagu mul nendel hammastel ikka kombeks on ("targem annab järele" stiil), juhtus minuga selline lugu, et oma hammas murdus ajutise täidise ümbert. Kobistasin jälle hambaarsti juurde, kes õnneks ütles, et: "Pole hullu, selle saame korda!". Mina muidugi olin valmis jälle suuremaks nuturalliks, et jään ilma ka järgmisest hambast. </div><div style="text-align: left;"><br /></div><div style="text-align: left;">Nüüd ongi plaan selline, et teen need kaks juurekanali hammast nüüd, kaks krooni 6 kuu pärast ning silla paneme 6 kuud pärast kroonide panemist. Ehk siis tuleb hakata vaid leivakoorukesi sööma järgnevad 12 kuud - ah jaa, õigus, ma ei saa neid süüa ju, sest mu hambad ilmselt annaksid siis kõik otsad. Pealegi - vesi on isegi veel odavam ning nii saan ehk suveks saledakski!</div><div><div style="text-align: center;"><br /></div><div>Vahepeal olin ka natuke haige ning põiepõletikki ei jätnud mind külastamata. Praeguseks olen jälle tipp-topp traksis ning valmis kõikideks huvipärasusteks, mis minu eluteele sattuda võiks.</div><div><br /></div><div>Õnneks on mu tuba nii ilus, et mu korterinaaber, kel on minu toast 2x suurem tuba, ütles, et tal tuleb minu tuba nähes kadedus peale, et nii ilus on! Ja nii ongi, mul on paar toataime, ilusad küünlaalused ning udupeen valge seinale kinnitatud televiisor. Kurta küll mitte millegi üle ei saa. </div><div><br /></div><div><div><img src="http://3.bp.blogspot.com/-wICiQzAyIpg/TtaH8pp4GfI/AAAAAAAAANY/1vgofV7-ICU/s320/IMG-20111126-00043.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5680877456017857010" style="display: block; margin-top: 0px; margin-right: auto; margin-bottom: 10px; margin-left: auto; text-align: center; cursor: pointer; width: 240px; height: 320px; " /></div></div><div>Ja tegelikult on mul kardin ka seal akna taga, aga see ei paista välja - ausalt on. Musta värvi ruloo, mis lisab mu üldiselt heledale toale (lisaks minu tumedale diivanvoodile) sellist üllatusaktsenti.</div><div><br /></div><div>Ja ise olen ikka lõbus ja naeran ja panen pea püsti edasi!</div><div><img src="http://2.bp.blogspot.com/-g_lnX9M_8Gs/TtaIxZNMI9I/AAAAAAAAANk/nZd7xb-krCY/s320/IMG-20111117-00004.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5680878362135634898" style="color: rgb(0, 0, 238); text-decoration: underline; display: block; margin-top: 0px; margin-right: auto; margin-bottom: 10px; margin-left: auto; text-align: center; cursor: pointer; width: 240px; height: 320px; " /><div></div><div></div></div></div><div><br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-4127530081673239542?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-61456638355807521622011-10-31T21:23:00.002+01:002011-10-31T21:32:26.485+01:00<a href="http://1.bp.blogspot.com/-Wn97KeEv8K0/Tq8Dvq_hkcI/AAAAAAAAANI/JeOYJLQPJHk/s1600/hurmur.JPG" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 265px; height: 320px;" src="http://1.bp.blogspot.com/-Wn97KeEv8K0/Tq8Dvq_hkcI/AAAAAAAAANI/JeOYJLQPJHk/s320/hurmur.JPG" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5669754573412209090" /></a>Juhtus siis täna minuga selline lugu, et võtsin jalad selga ja läksin hambaarstile, endal hirm kurgus, et ongi juurekanalipõletik ning et ravi läheb vähemalt 400 euri maksma. Oh oleks mul vaid olnud õigus!<div><br /></div><div>Hambaarsti juures selgus, et see kivi, mis mu leivas oli, oli mu hamba teinud katki (põhjuseks oli see, et seda hammast oli varem ravitud - aitäh, Eesti arstid - ning et täidis oli selle hamba jaoks liiga suur), sest noh, targem annab järele!</div><div><br /></div><div>Arst ütles, et ta proovib murdunud osa lahti saada, aga ta ei ole kindel, kas mul veab ja saab seda hammast uuesti üles ehitada. Kaks minutit ja tuhat verepritset ta maskil hiljem, võttis ta maski näost ja ütles, et siin ei ole mitte midagi teha, hammas oli murdunud juurekohast ning tuleb välja tõmmata...</div><div><br /></div><div>Mina, emotsionaalne inimene, nagu ma olen, hakkasin nutma ja naerma ühekorraga. Arutasime mu edasist suutulevikku ning raskel südamel tegin oma suu lahti ja lasin hamba välja tõmmata. Lisaks sellele sillale on mul veel kahe hambaga sama probleem ning et seda ennetada, tuleb panna 2 uut krooni. Eeldatav hambaravi seega on 2900-3500 euri. Palju õnne, preili Silm!</div><div><br /></div><div>Hambaarst ise oli aga väga tore Saksa noormees, kes mu järgmisele kohtumiskaardile oli joonistanud naerunäo.. et juhuks, kui mul tekib tunne, et ma enam kunagi ei saa naeratada (mida ma talle ütlesin enne, kui ta mu hammast välja tõmbama hakkas), siis vaataksin seda naerunägu. Naersin oma hambutut naeru, puhastasime mu näo verest ning uksel tegin veel nalja, et olukord võiks ikka palju hullem olla, näiteks võiksin ma olla kodutu ja ilma esihambata!</div><div><br /></div><div>Järgmiste seiklusteni!</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-6145663835580752162?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-70052571570369885622011-10-27T21:29:00.002+02:002011-10-27T22:41:00.720+02:00Oeh. Kust alustada? Ma ei ole nii kaua bloginud, et ei saanud esimese korraga siia sissegi logitud, sest parool ja kasutajanimi ei tahtnud meeldegi tulla (vaja ju muuta kogu aeg paroole, sest turvaline peab olema!)<div><br /></div><div>Vahepeal on juhtunud minu tagasihoidlikus elus seninägematud traagilised sündmused, et ma ei oska kohe kuidagi kokkugi seda kõike võtta ega algust teha.</div><div><br /></div><div>Alustama peaks vist sellest, et minu uskumatult ilus armastuselugu sai uskumatul kombel nii otsa, et kohe mitte midagi ei jäänud järele. Jäin ilma peiksist ja kolisin suure hurraaga välja ning hakkasin kodutuks. Viimased ajad olen veetnud lahkete inimeste armust nende diivanil/külalistetoas/kabinetis ning jah - ka voodi ees maas joogamadratsil!</div><div><br /></div><div>Kui olin kõigest siin Hollandimaal juba ilma jäänud (välja arvatud minu töö), otsustasin, et läheks õige välja ja teeks kaks tantsu. Tantsud tantsitud, hakkasin ära minema ning selgus, et ka mu jope on otsustanud mind jätta. Nii läksin klubist koju (hkm, kuidas peaks ma seda sõnastama, sest mul ei olnud ju kodu?) jopeta, sest see leidis tee kellegi pikanäpuvenna(õe?) selga.</div><div><br /></div><div>Peika läinud, kodu läinud, jope läinud.. aga suurel hulgal tahtmist hakkama saada oli veel alles. </div><div><br /></div><div>Ei murdnud mu meelt ka see, kui mu telefon andis otsad ning asendustelefon otsustas, et oleks hea olla kogu aeg olekus, mille nimi oleks roaming.. ehk siis mu Hollandi sim-kaardiga telefon arvas, et on väljamaal ning lõpetas mu krediidi iga kord kui selle peale laadisin. Praeguseks ta enam raha niisama maha ei võta, aga näiteks ei saa ma juba kuu aega valikuliselt sõnumeid kätte ega kõnedele vastata...</div><div><br /></div><div>Siis tuli minu grande jubilee, mille nimeks oleks 24. Et ma juba selline ajaraiskaja ei ole, otsustasin, et oleks paras aeg hakata deitima. Noh, et saaks kohvitada ja kinos ja loomaaias käia. Nii oligi, et parasjagu oli käsil minu 23. eluaasta viimane päev, kui minu härra Deit arvas, et võiks koos minna filmi vaatama. Mõeldud-tehtud! Olime siis kohtingul ja mul hakkas keskmisest natuke halvem - nina oli kinni, pea valutas, süda paha, kõrvad lukus ning rääkida ka enam ei saanud - ja palusin end koju viia. Hr Deit arvas, et ma teen nalja ning otsustas omalt poolt nalja veel naljakamaks teha ning muretses kuskilt ühe kilekoti, et noh, juhuks kui mul peaks süda pahaks minema. Kui kell sai 00.00, ehk siis minu 24. eluaasta esimene minut pihta hakkas, ei suutnud ma enam oma südapahatsemist vaos hoida. Peas ketras mu ropsivastane mantra (kahvelnugakahvelnuga), kuid ega sellestki polnud enam abi. Nii oligi, et olin Hr Deidiga kolmandal kohtingul ning oma 24. eluaasta esimesel minutil oksendasin tema autos. Kilekotti, mis ta seks puhuks oli ettenägelikult ning naljatades muretsenud. Sünnipäevamusi ma ilmselgelt ei saanud ning kui olime jõudnud selle maja ette, kus ma parasjagu öösiti joogamatil magasin, hüppasin autost välja, midagi umbmääraselt seletades.. et: "noh, eks siis kunagi näeme. võib-olla. tsau."</div><div><br /></div><div>Peiks läind, kodu läind, jope läind, telefon läind, eneseväärikus ka... see-eest isu elada oli endiselt olemas.</div><div><br /></div><div>Otsisin omale tuba, nagu hull - kandideerisin kokku kuskil 80-100 toale ning sain mõnda vaatamaski käidud. Tüüpiliseks vastuseks, miks mind isegi tuba vaatama ei kutsutud, oli see, et ma ei ole hollandlane (seda muidugi viisakas vormis, et kuna olen välismaalane, on suurem tõenäosus, et kolin varem minema). Noh jah. Idaeurooplane nagu ma olen. Tulen siia, võtan teiste töö, teiste mehed ja nõuan muudkui kodu.. MILLEKS? Ma olin juba lootuse nii kaotanud, kui alguses otsisin max 400 eurist tuba, siis nüüd kandideerisin juba 8 ruutmeetristele tubadele, mil hinnaks 600 euri kuus või veelgi enam. Täiesti hull, mis olukord siin Amsterdamis ikka elamispindadega on!</div><div><br /></div><div>Ja võib öelda, et kui me härra ekspeiksiga kodu otsisime, siis oli see ikka palju lihtsam, sest tema muudkui askeldas ja majandas ning eelarvegi oli märksa suurem kui nüüd mul üksi otsides. </div><div><br /></div><div>Ühel korral peaaegu leidsin toa. Saksa tüdruk üüris välja üht tuba oma kolmetoalisest korterist. Hind oli hea, tüdruk täiega lahe ning kodu superarmas! Ta ütles, et ma olen nii tore, et ta on enam-vähem kindel, et valib mu (ta sai kokku 30 avaldust, kellest 5 kutsus tuba vaatama, mina olin 3.). Mõtlesin, et ohh, jess, kes see ikka minust toredam on, lõpuks ometi on mul kodu! Paar päeva hiljem sain sõnumi, et tal on väga väga kahju, aga ta ei valinud mind. Samal päeval sain ka e-kirja oma vanast majast, et pean sealt välja registreerima, muidu tuleb neil maksta 500euri lisaks seetõttu, et mina oma palgaga sinna sisse registreeritud olen. </div><div><br /></div><div>Oeh. Peiks läind, kodu läind, jope läind, telefon läind, eneseväärikus läind, uus tuba toreda korterinaabriga läind, võimalus olla tuttavale aadressile registreeritud - läind... vaikselt hakkas ka eluisu mind jätma.</div><div><br /></div><div>Eluisu muidugi tuli tagasi, kui hakkasid sellised huvipärased asjad juhtuma, et läksin üht tuba vaatama ning korteriomanik soovis mind hoopis kohtingule kutsuda, selle asemel, et mulle tuba üürida. Koos eluisuga tuli ka tunne, et tahaks sellest absurditeatri peaesinejarollist hetkeks välja saada, sest kaua sa ikka selle elu üle naerda jõuad nii, et pisarad silmis.</div><div><br /></div><div>Vahepeal jäin ka rolleri alla. Minuga muidugi ei juhtunud midagi, sest ma olen selline Lucky-Luciano, aga minu imeilus valge jalgratas on täiesti kaheksas. Pizza delivery-guy ei olnud ka nii õnnelik, sest ta jalg sai haiget ning kõrvaklapid läksid katki... ja noh, sain hulganisti sõimu, hollandikeelset ning inglisekeelset, et miks ma keset teed olin. Ega mul ei olnud plaanis olla, aga ta tuli kuskilt nurga tagant 100km/h ning ma otsustasin, et seisma jääda on ohutum, et äkki ta saab mu eest mööda, sest kui ma oleks 40 cm edasi liikunud, oleks mul väga väga väga halvasti läinud. Kui võiks arvata, et sellega minu seiklused lõppesid - oo ei! Kui olime vahetanud numbrid, et kui ma mõtlen välja, mida temaga teha (et noh, kui viin ratta parandusse, et palju ta mulle maksma peab jne), muutus olukord veel absurdsemaks. Härra pitsapoiss arvas, et oleks õige aeg vabandada oma ebaviisaka käitumise eest ning küsida, kas ta saaks seda olukorda paranda mind õhtusöögile kutsudes ning et kas ma ehk sooviks ta pitsarolleri tagaistmel end koju sõidutada lasta. Tänasin teda ning keeldusin viisakalt, samal ajal oma katkist jalgratast tee äärde lohistades, et seda kuskile parkida nii, et kunagi kui mul aega on, parandusse viia saaks. Mõtlesin, et no - ei ole olemas!</div><div><br /></div><div>Samamoodi mõtlesin ka siis, kui ühel päeval einestasin töö juures ning minu leivas olev kivitükk otsustas mu hamba murda. Kas tõesti seda on siis vaja? Nüüd olengi katkise hambaga ning oletatavasti on mul hambas põletik ning eeldatav minimaalne summa selle parandamiseks oleks umbes 400 euri. Jehhuu! Ehk siis viimasel ajal olen vältinud olukordi, kus inimestega peaks rääkima või veelgi hullem - musitama - sest mul on tunne, et mul on suus ebameeldiv lõhn. Milline piinlik olukord!</div><div><br /></div><div>Mis veel? Vahepeal käisin Saksamaal, 23h autoreisil, kordagi ei oksendanud, jälle hästi. </div><div><br /></div><div>Ning täna sain kätte oma uue kodu võtmed! Tuba on küll täiesti tühi, ehk siis pean taaskord muretsema kõik hädavajalikud asjad, alustades kardinapuudest, aga - LÕPUKS OMETI! Ma sain endale toa. Ise ajasin asju ja ise askeldasin ja ise sain sellega hakkama. Sest ma olen üks paras hakkamasaamis-Mihkel, hoolimata kõikidest kodaratest ja kaigastest, mida minu poole teele on saadetud!</div><div><br /></div><div>Ja ausalt, kui mul ei oleks siin maailmas sellist perekonda, selliseid sõpru ning tuttavaid ja lahkeid inimesi, kes on toetanud mind hea sõna ning muuga, poleks mind vist enam siin maailmas oma askeldusi askeldamas.</div><div><br /></div><div>Aitäh! Elu on ilus!</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-7005257157036988562?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-50150064061454971392011-08-28T17:10:00.002+02:002011-08-28T17:20:00.418+02:00<a href="http://4.bp.blogspot.com/-nbNrGS5CGQA/Tlpa5szFBjI/AAAAAAAAAMg/vhKO1_U6Kwk/s1600/silmapoisid2.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 243px; height: 320px;" src="http://4.bp.blogspot.com/-nbNrGS5CGQA/Tlpa5szFBjI/AAAAAAAAAMg/vhKO1_U6Kwk/s320/silmapoisid2.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5645925030186780210" /></a> <br /><a href="http://3.bp.blogspot.com/-392p3LPXQYQ/TlpbTg1Qh2I/AAAAAAAAAMo/rP5qWddmaK0/s1600/talis%2Bja%2Bs%25C3%25A4lli1.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 232px; height: 320px;" src="http://3.bp.blogspot.com/-392p3LPXQYQ/TlpbTg1Qh2I/AAAAAAAAAMo/rP5qWddmaK0/s320/talis%2Bja%2Bs%25C3%25A4lli1.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5645925473651296098" /></a> <br />Väikevenna pani täna oma FB kontole üles pildi meist ja mul tuli kohe selline nostalgiahoog peale, et mõtlesin, et jagaks ka teiega neid pilte. Ülemisel pildil olen oma kalli pisikese vennaga ja vaadake kui äge jalgratas mul oli. Peegliga ja puha! Alumisel pildil olen oma varalahkunud vanema vennaga, kes nagu siingi pildil aitas alati püksid jalga ja oli muidu üks äraütlemata vahva venna. Mis muidugi ei tähenda, et mu väiksem venna vahva ei oleks, lihtsalt, et ta on must noorem, pole tulnud sellist olukorda ette, et ta oleks pidanud mul pükse jalga aitama.<div> <br /></div><div>Oeh, lapsepõlv. </div><div> <br /></div><div>Mingi päev just nägin endast üht hiljutist pilti ja seda vaadates tekkis tunne, et see proua seal pildil küll enam tüdruk ei ole, vaid on ikka naine. Ja nii raske on sellega harjuda, et nüüd vist olengi naine. Oeh.</div><div> <br /></div><div>Ega enam palju polegi jäänud ja juba olen vanaema. <br /><div> <br /></div></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-5015006406145497139?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-22595739361424303442011-08-27T14:53:00.002+02:002011-08-27T15:55:33.787+02:00See nädal on üks suur pidustuste nädal olnud. Kolmapäeval oli minu kalli teispoole sünnipäev, mida tähistasime kahekesi kodus, õhtusöögi ja kahe kokteiliga. Kinkisin talle sünnipäevaks pildi endast (sellesama, mis selle blogi päises on) ja et ma selline nartsissist olen, nagu ma olen, siis pilt oli ikka suur, 60x40 cm ja trükitud kangale, et ikka uhkem oleks! Kui ma seda pilti alguses nägin, ehmatasin natuke ära, sest see tundus liiga suur. Aga härra peika arvas, et see on väga ilus pilt ja valis seinal kohagi, kus see pilt edaspidi asetsema hakkaks.<div> <br /></div><div>Eile, reedel, oli meil töötajate suvepidu. Kahtlesin alguses, kas peaksin sinna minema, aga pärast läbirääkimisi härraga otsustasin, et peaksin ikka minema. Ja milline suurepärane mõte see oli!</div><div> <br /></div><div>Meie kariibiteemaline pidu oli Amsterdami põhjaosas, kuhu tuleb tavaliselt minna praamiga. Meie firma töötajate jaoks oli tellitud palmidega kaunistatud praam. Peokohas anti kõigile prillid, mille klaase kujutasid kokteiliklaasid - oi, kuidas mulle need prillid meeldisid! Ja kaela saime lilled, et ikka peoline meeleolu oleks. Programm oli väga hea - tantsijad, trummarid, tuleshow, väga äge dj ja vahepeal mängis saksofonimängija lugudele kaasa ja oli nii hea! Ning siis oli veel teine saal, kus oli silent disco, ehk siis kõik said endale suured kõrvaklapid ja said tantsida... ja isegi "tätoveerijad" olid, mina lasin oma parema käe siserandmele ingli ja vasaku käe siserandmele Pipi Piksuka joonistada. Ja fotograafid olid ka, mis tähendab et kolmapäevaks peaks mul ka mõned pildid olemas olema. Kokteile ja erinevaid jooke voolas ojadena - mojitod, daiquirid, sex on the beach - you name it. Suupisteid oli ka igasuguseid, alustades kanatiibadest ja lõpetades sushiga. Ja ma pean ütlema, et mul on nii hea meel, et otsustasin sinna peole minna - sain tuttavaks paljude uute kolleegidega ning tantsida ka nii et kohe sai. </div><div> <br /></div><div>Ja hoolimata eilsest küllaltki mitmest mojitost, pole täna mul peojärgseid nähtusid ollagi (peale jalal olevate suurte villide ning Pipi Pikksuka parema jala kinga ninaots mu vasakul käel). Jei! <br /><div> <br /></div><div> <br /></div></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-2259573936142430344?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-13652232230984881772011-08-22T18:37:00.003+02:002011-08-22T19:59:48.474+02:00Et viimasel ajal olen olnud kodu- ja tööinimene, on mul olnud aega tutvuda lähemalt ka kohalike telekas näidatavate huvipärasustega. Vastupidiselt minu kallile peikale, meeldivad mulle siinsed reklaamid väga. Kui tema tahaks iga reklaami algades puldiga seda minema klõpsutada, tahaks mina neid ikka ja uuesti vaadata. Üheks selliseks reklaamiks on Albert Heijn'i - Zomerhits'i reklaam (Albert Heijn on siinne supermarket ja nagu juba eeldadagi võib, tähendab zomerhits suvehitte). Igal nädalal on telekas uus reklaam, kus mõne tuntud loo viisil laulab laulja midagi sellist nagu: "La la pasta" (La la bamba lugu) või näiteks "Tweede komme-komme-kommer gratis" (teine kur-kur-kurk tasutaaa) jne. Eelmisel nädalal oli suvehiti-reklaamis selline lugu:<div> <br /></div> <br /><iframe width="480" height="295" src="http://www.youtube.com/embed/v4DWHG0mSHM?fs=1" frameborder="0" allowfullscreen=""></iframe><div> <br /></div><div>Mulle hakkas see kohe nii hirmsasti meeldima, et küsisin oma peiksilt, et mis lugu see selline on. Sain teada, et originaal-lugu on Damaru - "Tuintje in mijn hart", mis tähendab "Aiake minu südames". Ja lugu on selline, et Damaru laulab hollandi keeles midagi sellist: "Mu südames on aiake, aga ainult sinu jaoks" ja siis suriname keeles: "mu roos, mu must roos". Albert Heijn'i reklaamis aga laulab see mees kõigepealt hollandi keeles midagi sellist: "Pakike kivideta viinamarju, teine tasuta, ainult sinule" ja siis suriname keeles "valged viinamarjad". Ja teate, minu meelest on need reklaamid nii geniaalsed, et ootan põnevusega iga uue nädala suvehitti. Tänu sellele reklaamile olen nüüd terve nädala terroriseerinud oma armsat sõpra selle looga:</div><div> <br /></div> <br /><iframe width="480" height="295" src="http://www.youtube.com/embed/JGsGAJIYDRo?fs=1" frameborder="0" allowfullscreen=""></iframe><div> <br /></div><div>Aga, et lisaks telekaelule on mul ka tööelu, siis tahaksin ka sellest veidi kirjutada.</div><div> <br /></div><div>Täna oli mu tööpäev raske, selgus, et mingid punktid, mis arvasin, et saan reedeks, läksid tänasesse päeva kirja ning seetõttu oli mu reedene produktiivsus sama madal kui esimese nädala kolmandal päeval. Tundsin, et see on ebaõiglane, sest töötasin reedel nagu hull professor, juuksed püsti peas, põsed punased ning klaviatuur tossamas. Aga no, kui vaadata asja positiivsest küljest, sain tänasesse päeva lisapunktid ning ei pidanud juuksed püsti peas hulluma. Sain hoopis rahulikult oma töö tehtud (kuigi mitte just maailma kõige parema tujuga) ning koduski olin juba pool tundi varem kui tavaliselt. Paha tuju läks kohe üle, kui olin kodus, sest kuidas sa ikka pahane saad olla, kui koju jõudes saad panna koduriided selga ning telekast reklaame vaatama hakata. Tavaliselt on mu sõber sel ajal kodus, kui ma jõuan, aga täna teda polnud. Mõtlesin, et ei hakka teda telefoniga pommitama, et küll ta varsti kodus on. Tunni aja pärast jõudis ka tema koju ja ütles et tal oli nii nõme päev olnud, et ei jõua ära kirudagi. Ta olevat hommikul oma telefoni koju unustanud ja siis oli tahtnud tulla minuga sama rongi peale, aga oli sellest maha jäänud ja siis oli otsustanud, et läheb võtab ühest restoranist meile koju toidu kaasa ja siis oli seal nii pikk järjekord olnud, et oli ka järgmisest rongist maha jäänud. Küll aga nõustus ta minuga, et kui juba kodus oled, siis ei tundu need väikesed ebaõnnestumised üldse enam häirivad.</div><div> <br /></div><div>Oma tööga seonduvast tahaks kirjutada veel sellest, et lisaks hommikustele varajastele ärkamistele (7.11) on minu puhul häirivaks asjaoluks veel see, et kui ma Amsterdamis rongijaamast tööle rattaga sõidan, on tänavakoristus just kõige suuremas hoos. Tänavakoristuse kui sellise vastu ei ole mul mitte midagi, aga nad kasutavad siin selliseid survepesureid või ma ei tea, kuidas neid nimetatakse ning pea iga päev pean mõnest sellest pritsivast joast mööda sõitma. Sellel veejoal on iseloomulik prügi hais ning mul on alati selline tunne, et äkki need väiksed udupritsmed lendavad mu näkku ja suhu ja siis ongi selline olukord, et viimase osa tööle sõidan oksemaik kurgus ja üritan mõelda "kahvel-nuga, kahvel-nuga, kahvel-nuga" (mis on mu ropsivastane mantra), sest mõte sellest, et see vesi nii must on, ei suudagi minus mitte mingit muud reaktsiooni kui okserefleks, tekitada. Aga ma töötan selle kallal ja üritan neid veejugasid, prügihaisu ja ootamatut oksendamist vältida ning samal ajal ikka vaadata, et ma veejoa alt/vahelt/kõrvalt mõne auto või ratta alla/vahele/kõrvale ei satuks.</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-1365223223098488177?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-66300475024656237012011-08-20T16:08:00.006+02:002011-08-20T18:12:46.422+02:00Venna soov on seaduseks - ehk siis kirjutan midagi oma mõtetest taasiseseisvuspäeva kohta.<div> <br /></div><div>Kui Eesti taasiseseisvus, olin ma nii väike alles, et mul ei ole sellega seoses mingeid isiklikke mälestusi. Mäletan vaid seda, et kui Eesti kroon juba kehtis, tegi mu vanem vend minu kulul nalja ja saatis mind rublade eest kaljaputkast kalja ostma. Kaljast jäin tookord ilma, aga et mul turu peal oli sõbranje jäätisetädi näol, sain tasuta jäätist.</div><div> <br /></div><div>Rääkides veel sellest, kuidas minu kulul nalja tehtud on, ei saa mainimata jätta ka seda, et tänu mu õe kunagisele peikale oli minu iidoliks Lenin. Ma ei teadnudki vist Leninist muud midagi peale selle, et ta üks tore onu on ja et teda peab hirmsasti austama (nii mulle õe peiks rääkis). Käisin siis tema pilti kogu aeg ENEKE-sest vaatamas ja näitasin ribadeks kulunud lehekülge meie kõikidele külalistele : "Vaata, onu Leini!"</div><div> <br /></div><div>Aga lisaks kolme aasta tagusele öölaulupeole on mul üks taasiseseisvumispäev eriti helgelt meeles.. ja sellest tahakski kirjutada. Olin 15-aastane, aasta oli 2003. Mul olid mõned vanemad sõbrad parasjagu kaitseteenistuses ja et tänasel päeval oli riigipüha, sai neid ka külastada. Käisime sõbrannaga neil külas ning ühtäkki tekkis meil geniaalne plaan, et äkki saame öösel sõjaväeterritooriumile minna. Meil ei olnudki mingit muud plaani peale selle, et natuke nalja teha - mõtlemata sellele, et selline asi on tegelikult vägagi lubamatu. Kuidagi õnnestus meil öösel hiilida sinna väravatesse, sees olnud sõbrad viskasid meile oma taktika-riided ning põõsas panime endale laigulised kostüümid selga. Väravavalvur magas ning hiilisime temast mööda, endal kaitseväeriided seljas ning rinnal nimi, mis kohe kindlasti polnud meie oma. </div><div> <br /></div><div>Kui olime juba väravatest sees, ütles mu parasjagu aega teenimas sõber: "Vasak!" ja hakkas kõndima. Mina, vana kaitseliitlase tütar, teadsin kohe, et see tähendab, et hakkame vasaku jalaga pihta. Läksime siis üle selle platsi, kus nad hommikuti kogunevad - sõber ees, mina teisena ning sõbranna kolmandana. Kui jõudsime kasarmuni, ütles seal olev noor valvur, et ta oli oma silmi kolm korda hõõrunud, kui oli meid üle väljaku näinud tulemas. Ta ütles: "Vaatan mina, tuleb rms X, tema järel mingi suurte rinnalihastega jupats ning kolmas - see ei ole kohe kindlasti mees!". Ja nii oligi olnud, et mu sõbranna polnud aru saanud, mis see vasak tähendab ning oli oma tavalise sammuga meie järgi kõndinud. Et mu sõbranna tegeles tol ajal ka modellindusega, võin oletada et ta kõnnak oli üsna naiselik ning et tal olid juuksed peaaegu puusadeni, siis nägi see krunn ta mütsis ka väga naljakas välja.</div><div> <br /></div><div>Igatahes tahtsid kõik need sõdurpoisid, kes ärkvel olid, meiega pilti teha ja need sõdurpoisid, kes magasid, polnud järgmisel päeval oma kõrvu uskunud, et öösel selline juhtumine nende endi kasarmus oli olnud.</div><div> <br /></div><div>Istusime ühes kabinetis, relvaruumi kõrval, sõime šokolaadi ja jõime teed ning mõne tunni pärast, hommikuvalguse saabudes, hiilisime sealt minema. Kui olime sõjaväe väravatest välja saanud, hingasime kergendatult, et viuh, saime välja... kuid kui nägime politseiautot aeglaselt mööda sõitmas, vajusid me südamed nendesse suurtesse sõjaväesaabaste säärtesse, sest alles siis hakkasime mõtlema, et kui need politseinikud meid kinni peaksid ja hakkaksid midagi küsima, siis oleme suures jamas! Sest me ei olnud ju veel 16-aastasedki ning nii noored ei tohtinud ju öösiti väljas olla. Lisaks sellele olid meil seljas kindla kaitseväe embleemidega riided, mille kandmine ei ole ka lubatud.. ja no, meie sõbrad oleksid päris suurde jamasse sattunud. Õnneks ei jäänud see politseiauto seisma ning kui auto nägevusulatusest kadunud oli, jooksime sõbrannaga jälle põõsasse riideid vahetama. Laigulised riided puntras kaenla all ning kolm numbrit suuremad saapad jalas, kõmpisime kodu poole. </div><div> <br /></div><div>Praegu kui meenutan seda, mõtlen, et mis meil ometi arus oli - see oleks võinud väga halvasti lõppeda.. aga et kõik läks hästi, on sellest saanud lihtsalt üks selline lugu, mida kunagi vanaemana lastelastele rääkida, et kui mina veel noor olin....</div><div> <br /></div><div>Ja et mu vend palus ka ühte patriootlikku lugu, siis siit see tuleb - Eesti kaitseväe orkestri esituses.. </div><div> <br /></div><div><iframe width="425" height="344" src="http://www.youtube.com/embed/SEsYrlrRbg8?fs=1" frameborder="0" allowfullscreen=""></iframe></div><div> <br /></div><div>Head taasiseseisvuspäeva kõigile!</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-6630047502465623701?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-25678553654167857022011-08-14T18:15:00.003+02:002011-08-14T18:31:57.234+02:00Eile oli see imeline päev, mil tegin iseseisvalt õhtusöögi meie perele. Võiks tunduda, et mis selles nii imelist siis on, aga et kuna ma olen sellise peika pruudiks saanud, siis ei pea ma tavaliselt üldse süüa tegema. Nii oligi eile umbes kolmas kord selle aasta jooksul, mil ma üksinda meile mõlemale süüa tegin. Ja mis isegi veel olulisem, tegin esimest korda süüa lihaga! Ma kartsin, et kanafilee lõikumine võib väga ebameeldiv olla, aga ei olnudki... lihtsalt ei tohi mõelda, et mida sa teed.<div> <br /></div><div>Kui nüüd võiks jääda mulje, et ma olen ärahellitatud pirtspekk, siis tegelikult nii ikka ei ole. Sest süüa olen ma tegelikult selle aasta jooksul teinud küll, aga tavaliselt meie eelmistele majanaabritele, sest minu spetsialiteediks on erinevad supid (ka hernesupp, mis on minu peika meelest üks maailma õudsemaid asju). Ja et ma ise olin taimetoitlane, siis ma ei oleks selle peale tulnudki, et võiksin kunagi oma elus mingit sööki teha lihaga. Ja no... koos, kahekesi, oleme ikka väga palju süüa teinud. Ning mu sõbrad teavad, et süüa mulle tegelikult meeldib teha ja see tuleb päris hästi välja ka...</div><div> <br /></div><div>Kui mu peika õhtul koju tuli, ei suutnud ta ära imestada, et kas tõesti olen ma süüa teinud. Täitsa üksi. Ja lihaga! Ma tegin talle nalja, et ta ei pea igavesti seda Al Bundy elu elama, et ma olen kodus, kõlgutan jalgu diivanil ja et tema võib sellest ainult unistada, et ma midagi talle süüa pakuksin. Igatahes minu kana-vormiroog-üllitis maitses talle väga. </div><div> <br /></div><div>Homme hakkab pihta jälle uus töönädal ja nii olemegi siin mõnusalt kodus laiselnud (eile tegelikult oli koristuspäev ja nädala toiduvarude muretsemise päev), pikka hommikusööki pidanud ja tundub, et täna käib siin üks lõpmatu kohvijoomine ja diivanil lösutamine. No, vahepeal oleme ikka asjalikud ka olnud.. see tähendab, et peamiselt tema. Et meil ei ole uues kodus veel pesumasinat, pesi ta meie riided puhtaks ja mina käisin juures vahepeal tarka nägu tegemas ja et ta ei tunneks, et ta on ainus inimene siin majas, kes midagi teeb, siis otsustasin, et pesen meie prügikasti puhtaks. See ei olnudki must, aga no - midagi pidin ju tegema, et ikka hea perenaine olla!</div><div> <br /></div><div>Ja nüüd olen üksi kodus, sest mu peiks arvas, et ma olen nii hea tüdruk olnud, et olen ära teeninud ühe koogi ja ta läkski siinset kondiitriäri otsima (või midagi, mis tänasel pühapäevasel päeval avatud oleks).... ja mina ei kurda. Panen edaspidiseks kõrva taha, et tuleks tihemini härrat õhtusöögiga üllatada.</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-2567855365416785702?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-80011769222168773532011-08-13T16:13:00.002+02:002011-08-13T16:59:03.964+02:00Nüüdseks oleme uues kodus elanud kaks nädalat. Sama kaua olen ka tööl käinud. Veidi on veel harjumatu see tööinimese elu, sest ma ei ole kunagi varem niimoodi töötanud. Töötanud olen küll varem, aga siis on graafik olnud teistsugune - nüüd olen kontoriinimene ja töötan üheksast viieni.. aga küll ma sellega ära harjun.<div> <br /></div><div>Töö on mõnus, alguses olin küll veidi aeglane, aga tänaseks on mu tempo juba päris normaalne... kuigi natuke võiks ikka veel kiirem olla. Kolleegid on mõnusad ja sõbralikud ning tööle lähen hommikuti hea meelega. Kuigi mõnel päeval on natuke raske nii vara üles ärgata ja mõnel õhtul olen nii väsinud, et ei jõua jutustadagi, olen asjadega praegu rahul.</div><div> <br /></div><div>Kodus on ka asjad paigas, mõne asja peab veel ostma.. aga nüüd tuleb natuke raha koguda ja siis juba saabki.</div><div> <br /></div><div>Ja unenäopüüdja on saanud omale kõige õigema koha. <br /><a href="http://4.bp.blogspot.com/-VCmHd2zDTjY/TkaHYqyZYrI/AAAAAAAAAMY/r1HOUc_y1S0/s1600/Image021.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 240px; height: 320px;" src="http://4.bp.blogspot.com/-VCmHd2zDTjY/TkaHYqyZYrI/AAAAAAAAAMY/r1HOUc_y1S0/s320/Image021.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5640344441200403122" /></a> <br /> <br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-8001176922216877353?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-49296468698916531372011-08-05T20:30:00.003+02:002011-08-05T20:43:04.972+02:00Kuna mul uues kodus veel internetti ei ole ning t88 juures on interneti kasutamine oma eral6buks mitte eriti soositud, siis ma ei olegi saanud mitte midagi kirjutada.<br /><br />See n2dal on l2inud nii kiiresti! Esmasp2eval oli esimene p2ev uues t88kohas. Inimesed on kontoris toredad ning sealne 6hkkond on m6nus. T88lt l2ksin koju esimest korda meie uude kodusse. S6ber oli juba asjadega nii kaugel, et peaaegu k6ik oli valmis. Ta on mul ikka tubli!<br /><br />Et meie uus kodu on selline.. kuidas ma ytlen, nagu katusekorter.. v6i noh, magamistuba on nagu teisel korrusel.. v6i 6igem oleks seda nimetada magamislavatsiks. Ma ei oska seletada, ilmselt panen kunagi millalgi siia m6ne pildi, siis saate aimu. Igatahes, kui hakkasin 6htul magama j22ma, siis oli selline tunne, nagu ma oleksin kuskil matkamas. Ja kui 2rkasin yles 5.15, sest kylm oli, syvenes mu tunne, et olen matkal, veelgi. Mitte et seal korteris kylm oleks - vastupidi.. aga mul lihtsalt ei olnud yldse tekki peal.<br /><br />Teisip2eval oli raske p2ev. T88 (6igemini minu t66kiirus) venis nagu tatt. Tundus, et selleks, et teha yhe p2eva normi, l2heb mul aega v2hemalt neli p2eva. 6htul, kui koju hakkasin rattaga s6itma, siis s6itis mulle tagant yks auto oma kyljepeegliga sisse. Kuulsin mingit kolksu, aga et mul kuskilt ei valutanud, sest auto s6itis sisse mu mantlih6lma (jakk oli eest lahti), siis ei p88ranud sellele erilist t2helepanu. Kui olin juba rongis, hakkasin oma telefoni otsima, aga seda polnud mitte kuskil. Olin pahane, tundus et rong s6idab terve igaviku ning et inimesed ei ole kunagi r6vedamalt higi j2rgi haisenud kui siis. L2ksin koju ja olin torr-torr ja v2ss, aga 6nneks ootas mind seal yks s6brake, kes oli nii r66mus, et ta oli meie vannitoa valgusti 2ra parandanud ning veel sada asja teinud.. ja ma ei saanudki enam v2ga torr olla. Peale selle oli ta veel teinud mulle syya ja oli yldse igatepidi armas.<br /><br />Kolmap2eva hommikul leidsin telefoni oma t88laualt, arvutiklaviatuuri k6rvalt. R66m missugune! Ja t88gi hakkas paremini minema, l6petasin l6puks esmasp2eval alustatud projekti. (kuigi tegelikult oleks ma selle 2.5 p2eva jooksul pidanud tegema v2hemalt 5 sellise mahuga ylesannet).<br /><br />Ja no, t2na l2ks t2itsa normaalselt, tempo oli juba selline, et voin endaga enam-v2hem rahul olla. Loodame, et t88 kvaliteet oli ka normaalne. V6i noh, mitte normaalne, vaid et oleks superhea!<br /><br />Ja nyyd on n2dalavahetus, varsti saan oma koju, kus on nii m6nus ja nii hea.<br /><br />Meie kodu n2eb natuke v2lja nagu m6ni galerii, ma ei teagi miks.. aga seal on hea. Ilus, puhas, hele ja p2iksepaisteline. 6htud oleme veetnud diivanil ning arutanud, et mida seal veel annaks teha/muuta jne.<br /><br />Hea on!!!!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-4929646869891653137?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-64897486147642432032011-07-30T23:34:00.003+02:002011-07-30T23:46:38.141+02:00Saime täna oma uue kodu võtmed kätte ning kolisime ka osa asju sinna juba ära. Päris kolimisauto tuleb esmaspäeval, aga siis olen mina tööl ning härra peab üksinda hakkama saama. Loodan, et kui ma töölt koju jõuan, on kõik asjad lahti pakitud, paika sätitud ning õhtusöök valmis. Nali. Tegelikult tunnen ma end ikka veel natuke süüdi, et asjad kõik tema kaela on jäetud, aga see töö, mille endale sain - sellest paremat poleks mul vist võimalik siin Hollandis saada.<div><br /></div><div>Täna jõudsime natukene koristada ka. Mina pesin puhtaks kööginurga (kõik plaadid ning tööpinnad), kapid, pliidi ja külmkapi ning härra tegeles wc ja vannitoaga. Kõigepealt pesime pinnad puhtaks klooriga ning pärast eukalüptilõhnalise puhastusvahendiga. Hiljem arutasime, et ilmselt on meil maailma kõige puhtam wc ja köök. Sest tõesti, pärast seda kui mõlemad olime ametis olnud 3,5 tundi, läikis kõik puhtusest ning maja lõhnas värskelt eukalüpti järgi.</div><div><br /></div><div>Homme läheme põrandaid ja aknaid pesema ning siis juba ongi kõik enam-vähem korras. Plaanime millalgi tulevikus ka seinad ja lae üle värvida, aga et praegu on meile kõik korraga kaela sadanud, siis ootame veidi, mil ajad rahulikumaks lähevad.</div><div><br /></div><div><br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-6489748614764243203?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-23314187046151460942011-07-27T14:12:00.005+02:002011-07-27T14:20:29.794+02:00Paar hetke meie viimaste päevade askeldustest.<div><br /><div>Eile võttis mu sõber mu märkmiku kätte, et lugeda, mitme päeva pärast võtmed saame. Osutas sõrmega päevadele ning tema suust võis kuulda järgmisi sõnu: "Üks, kaks, koks, neli!". Arvata võib, et naersin nii, et silmad märjad. </div><div><br /></div><div>Üleeile käisime mulle käekotti otsimas (eile leidsimegi, lausa kaks) ning siis jäime üht käekotti vaatama. Ütlesin talle, et no, muidu on normaalne käekott, aga et see on sellisest materjalist, et läheb kiiresti koledaks. Selle peale vastati mulle, et tema meelest pole siin enam midagi koledaks minna, et see juba on kole. </div><div><br /></div><div>Muidu oleme ikka askeldanud ning mõnikord tundub, et tegutsemismotoks on see, et võidab see, kel on surres kõige rohkem asju. Aga see on vist normaalne, et enne kolimist ostetakse palju uusi asju. Eks?</div><div><br /></div></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-2331418704615146094?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-22639461847367823382011-07-23T19:50:00.003+02:002011-07-23T20:48:24.563+02:00Mul ei ole sõnu kogu selle õuduse kohta, mis maailmas aset leiab. <div><br /></div><div>Mind on tihti imelikult vaadatud ning selle kohta ka kritiseeriv arvamus öeldud, kui olen väljendanud oma usku heasse maailmasse. Noh, et olen natuke napakas või nii, et üritan igast asjast midagi head välja lugeda. Vaadatakse imelikult, kui räägin, et inglid aitavad ja kui võtan sõna mõtte jõu teemadel. Aga ma olen alati tahtnud elada sellises värvilises maailmas, kus inimesed minu poolest kas või vikerkaari välja puuksutavad. No, et olla oleks hea ja kerge ja iga sõna, mis suust välja tuleb, muutub seebimulliks ning hõljub õrnalt helesinises taevas. Ja kui päike veel nendele seebimullidele peale paistaks, siis helgiksid nad nii ilusalt ja värviliselt. </div><div><br /></div><div>Alati kui pean kuskilt õhtul üksi koju tulema, on mu sõber mures. Ma olen üritanud talle seletada, et kes see ikka mulle halba tahab! Et minu reaalsustaju suuremaks muuta, näidatakse mulle igal nädalal kohalikku krimisaadet, kust võib näha erinevaid õudseid asju, mis Hollandis viimaste nädalate jooksul juhtunud on. Pea iga nädal on saates selline lõik, kus kellelegi on koju sisse murtud.. või õigemini, tavaline stsenaarium on selline: kellelegi koputatakse uksele või lastakse kella. Inimene läheb ust avama, ukse taga postimees või mõni muu tööriietes inimene, kes ütleb, et tal on pakk või et ta on tulnud juhtmeid vms kontrollima. Kui majaomanik, tavaliselt naine, on ukse avanud, lüüakse talle mingi kõva esemega pähe ning samal ajal kui naine verest peaaegu tühjaks voolab, tehakse maja väärtuslikemaist asjadest tühjaks. Ma olen alati neid saateid vaadates üritanud seletada, et no, kui sa usud, et sul hästi läheb, siis ei juhtu selliseid asju! Kes see ikka minu majja tuleks sisse murdma, mul ei ole kodus raha ega uhkeid ja kalleid asju. Praegusel hetkel on küll selline tunne, et ega keegi ei peagi tahtma mulle halba, ma võin lihtsalt sattuda valel ajal valesse kohta.</div><div><br /></div><div>Ja kui ma mõtlen sündmustele, mis eile Norras aset leidsid... Ma ei suuda ette kujutada, mis tunne on näha pealt, kuidas su sõbrad maha lastakse. Kuidas keset ilusat päeva, kus võib-olla veel pool tundi tagasi mängiti võrkpalli, leiab aset selline veresaun. Mis tunne on kabuhirmus istuda WC-s veel mõne inimesega ning saata oma vanematele sõnum: "Täna on see päev, mil ma ilmselt suren. Armastan teid!". Istuda ning lugeda sekundeid ja hinge kinni hoida ja loota, et äkki ta ei leia meid... Ning kui lõpuks ta on meie peidiku leidnud ning läbi ukse lendavad sisse mitmed mitmed kuulid ning inimesed sinu kõrval, selles samas peidikus, surevad. Ma olen täna terve päeva selle peale mõelnud ja üritanud end sellesse olukorda panna. Ma ei tea, ma usun, et kui ma oleks seal olnud ning ellu jäänud, oleks ilmselt tänaseks päevaks mu viimnegi selge mõistus kaduma läinud.</div><div><br /></div><div>Ma tahan elada turvalises maailmas, kus ei juhtu selliseid asju! </div><div><br /></div><div>Ma ei saa soovida sellist maailma, kus poleks näljahädasid või maavärinaid või suuri loodusõnnetusi - see pole kahjuks lihtsalt võimalik. </div><div><br /></div><div>Küll aga saan ma soovida maailma, kus inimesed on õnnelikud ja head ja keegi teisele halba ei soovi. Kus elatakse üksmeeles ning arvestatakse oma liigikaaslaste soovide ja uskumustega. Ja kui veel natukene paistaks päikest nendele seebimullidele, milleks meie jutt on muutunud....</div><div><br /></div><div><br /></div><div>---</div><div>Täna leiti oma Londoni korterist surnuna 27-aastane laulja Amy Winehouse. Ka minu vend leiti täna, kaks aastat tagasi oma korterist surnuna. Ta oli sel hetkel küll kuus aastat vanem kui Amy... Ja kui ma loen neid kommentaare, mida inimesed on erinevates online-väljaannetes kirjutanud, läheb mul süda lihtsalt pahaks. Samamoodi nagu siis, kui minu vend suri. Keegi on surnud ning inimesed on ikka nii õelad. Millal, ma küsin, millal saadakse aru, et selline käitumine ei ole normaalne? Kuhu on kadunud mõistlikkus? Amy oli kellegi tütar, kellegi sõber ning väga paljud inimesed pidasid tema muusikast lugu. Ning praegusel hetkel ei ole õige aeg visata kommentaare stiilis, et looogish, et see juhtus, paras talle. </div><div><br /></div><div>Ning venna, kui Sa seda postitust teiste inglite juurest lugema juhtud, siis tea, et oled minu südames alati ning ma igatsen Sind! Vähemalt paistab pilvede kohal alati päike, seega on Sul seal palju soojem ja mõnusam kui meil siin (Hollandis täna 14 kraadi sooja ning vihmasadu ja hallid pilved.. aga no, seda peaksid Sa sealt ülevalt isegi nägema).</div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-2263946184736782338?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-40600998936897616552011-07-22T00:00:00.003+02:002011-07-22T00:38:51.581+02:00<a href="http://4.bp.blogspot.com/-WdSCbNfjkss/Tiip1JD5_kI/AAAAAAAAALo/dY68xh3f2Xk/s1600/kastid.JPG" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 240px;" src="http://4.bp.blogspot.com/-WdSCbNfjkss/Tiip1JD5_kI/AAAAAAAAALo/dY68xh3f2Xk/s320/kastid.JPG" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5631938064457268802" /></a><br />Minu lähedased inimesed teavad, et minu puhul ei ole tegemist just inimesega, kellele ülemäära meeldiks oma (või miks mitte ka teiste) asju pakkida. Olen selles suhtes ikka täielik võhik. Varasematel aegadel oli alati nii, et kui oli vaja kuskile reisile minna, siis aitasid (loe: pakkisid minu eest) sõbrad. Tavaliselt reisile minnes on koti kokkusättimine mu jaoks nii frustreeriv, sest ma ei oska arvestada, kui palju asju mul vaja võiks minna ning veel raskem on valikute tegemine. Noh, et kas võtta kaasa punane või must maika ning kui ma otsustamisega hakkama ei saa, siis võib juhtuda, et ei võta kaasa mitte kumbagi või hoopis mõlemad leiavad oma tee kotti. <div><br /></div><div>Suurt kolimiskogemust, kui sellist mul ei ole olnud. Kuigi elasin Tartus ja Soomes, olid need vahemaad vanematekoduga piisavalt väikesed, et vajaduse korral midagi juurde muretseda või tagasi viia. Nüüd aga on mul käsil selline kolimine, kus pean selle toa/maja oma asjadest tühjaks tegema ning valima, mida uude kohta kaasa võtta. Esmapilgul ei tundugi see ülesanne nii raske olevat, sest olen siin elanud ju vaid aasta ning vanematekodust läksin "suurele reisile" matkakotiga, kaasas magamiskott ja telk, jalas varbavaheplätud. Nii võtsingi end täna kokku, et hakkan suure hooga asju pakkima. Käisime veel ehitustarvete poes kolimiskaste ostmas (ning kümnendat korda seina- ja muude värvide toone oma mõtteis muutmas) ja koju jõudes olin suurt entusiasmi täis. </div><div><br /></div><div>Kaks tundi pärast pakkimise alustamist istusin oma toa põrandal poolemeetrise paberihunniku otsas ning kasti polnud veel midagi saanud. Et Hollandis aetakse enamasti asju nii, et koju saadetakse kiri ning tavaliselt tuleb need kirjad alles hoida, siis oligi tekkinud selline olukord, kus mul oli neid kirju kogunenud ikka mitmekümneid. Pangast, migratsioonibüroost, linnavalitsusest, koolist, tervisekindlustustega tegelevast ametist jne jne. Lisaks nendele kirjadele olen palju saanud ka sõpradelt kaarte ja pilte, mida suure nostalgiaga täna vaatasin... ja kooli paberid. Nendega on täitsa hullusti! Olen saanud selle aja jooksul, mil siin hollandi keelt olen õppinud, kolm raamatut. Iga raamatuga on kaasas suur mapp ning hunnik pabereid. Lisaks sellele saame igas tunnis vähemalt 5-10 paberilehte, mõnikord ka rohkem (tunde on nädalas 3) ning selle aasta jooksul olen täis kirjutanud ka kolme kaustikujagu lehti. Kooli pabereid olen üritanud korras hoida ning mul on suur süsteem siin oma kaustamajandusega, aga nüüd läks mu süsteem natuke nihu, sest mu suur mapp sai täis ja enam ma ei tea, kas peaksin eraldama seal olevad asjad (no, et sinna kausta jääks nt ainult grammatika ja kuulamisülesanded või sõnad või lugemistekstid) või peaksin alustama uue kaustaga ning tegema sinna sisse samasuguse süsteemi, et kaustad oleksid vaadeldavad kui I ja II osa. Võtsin pabereid sealt mapist välja ja panin tagasi. Nii ma seal paberite otsas istusin. Otsustada ei suutnud kohe üldse. Sorteerisin, viskasin minema, võtsin prügikastist mõned paberid välja, pärast natukest mõtlemist viskasin jälle minema. Tegin ühe mapi lahti ja siis teise mapi lahti, vahepeal vaatasin natuke grammatikareegleid ning siis jäin jälle mõnda sõbra pilti musitama. Siis jälle jäin mõnda kirja lugema ning moodustasin umbes viiekümnenda hunniku, kuni ma ei saanud enam ise ka aru, mis hunnik oli väga tähtis, mis vähem tähtis ja milline minema viskamiseks. Lõpuks oli mul nendest paberitest juba nii kõrini, et panin lahtised paberid üldse suvaliselt kolmanda mapi vahele ning otsustasin, et kui mul uues kodus on lõpuks normaalne laud, mille taga seda kõike teha, siis saab ka sobiv süsteem välja mõeldud ning kasutusele võetud. </div><div><br /></div><div>Siis kui paberid olid enam-vähem korras, sain kokku pakkida esimese kasti, kuhu sisse läks siis minu tagasihoidlik paberimajandus, minu veelgi tagasihoidlikum raamatukogu, natuke pisikesi jupstükke, juukselõikusmasin, arvutikõlarid, kaal ning pakk kama. Oi, ma olin enda üle uhke. Missest, et mööda oli läinud vist 4 tundi. Aga pakitud sain!</div><div><br /></div><div>Teine kast läks juba palju lihtsamalt - sinna läksid jalanõud, küünlajalad, küünlad, harvemini kasutatavad iluasjad, ehted, mutrivõtmete komplekt, ketiõli ja pudel Vana Tallinnat.</div><div><br /></div><div>Ühte nendest kastidest on mul plaanis veel panna pikendusjuhe ja unenäopüüdja, aga seda teen pühapäeval, mis saab tõenäoliselt ka see päev olema, mil siit ära kolime. Kõigepealt oleme nädal aega minu kalli sõbra vanematekodus ning alates augustist oma uues kodus.</div><div><br /></div><div>Riietega ma ei tea, mis saab, sest nende hulka tahaks ma heameelega vähendada, aga ma ju ei oska otsustada, mida jätta ning mida ära anda/visata. Sest uues kodus on meil esialgu ainult üks kapp, nii, et ma ei tea üldse, kuhu me need asjad kõik ära paneme.</div><div><br /></div><div>Üritasime täna enda uude koju internetti ka sisse panna, aga nad ütlesid, et see võtab aega umbes neli nädalat. Nad pidid meile tagasi helistama, et kas saab äkki rutemini, aga nagu arvata võiski, pole keegi meiega ühendust võtnud. Aga aega õnneks ju on!</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-4060099893689761655?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-58153528534347092302011-07-19T10:21:00.005+02:002011-07-19T10:31:16.343+02:00<p><br /></p><p>Täna on päike väljas ja mul on tuju hea! Energiat on rohkem kui 100euro eest ning <a href="http://www.youtube.com/watch?v=2EIeUlvHAiM">seda</a> lugu kuulates tekib selline, eriti võimas tunne! Jõime just hommikukohvi ning meenutasime meie esimest kohtumist. Sest just täna, aasta aega tagasi oli selline päev, kus saatuse tahtel jäime Tiinaga just selle pingi ees, kus tema istus, oma linnakaarti vaatama ja vaidlema, et kuhu me siis nüüd minema peaksime. Abivalmis sõber mõtles, et kes need tüdrukud sellised on ja kui naljakalt nad vaidlevad, nii imelikus keeles - äkki saan ma neid aidata. Tema küsimuse peale, et kas ta võib meid aidata, vaatasime Tiinaga mõlemad talle otsa klassikalises stiilis, et: "Mida sa tahad?!", sest noh, vaidlus oli hoos ning mõtlesime, et jälle mingisugune tüüp tahab meiega lihtsalt rääkima hakata. Aga kui olime talle natuke otsa vaadanud ning head juhised saanud, mõtlesin ma, et jummel, nii armas noormees. Kohtumine oli põgus ning jätkasime Tiinaga oma seiklusi siin Amsterdami linnas.</p><p>Ülejärgmisel päeval aga kohtusime juhuslikult selle noormehega uuesti ning seekord rääkisime juba pikemalt juttu ning vahetasime numbridki.... ja no, siis läks veel natuke üle kuu aja aega, mil toimus meie esimene kohting. Ja sellest ajast peale pole mitte miski enam endine.</p><p><em>Cosmic love!!!</em></p><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-5815352853434709230?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-50849966458966253302011-07-18T21:25:00.002+02:002011-07-18T21:45:48.104+02:00Uus nädal, uus hoog! Ainult natukene veel ja saame kolida täitsa oma pesasse. Helistasime täna maaklerile, et kas äkki saaksime sisse natuke varem kolida, sest juhtumisi on mul uue töö esimene päev samal päeval, mil pidime kolima. Maakler aga ütles, et ta üüris viimaseks kaheks nädalaks selle toa kellelegi, kes oli hädas, välja. Ma olin hommikul seda uudist kuuldes nii pettunud, et isegi hakkasin natukene nutma. Minu sõber oli üllatunud, et kuskohast need pisarad küll tulevad, et ma peaksin ju rõõmus olema, et lõpuks ometi saame oma kodu. Aga mulle tundus sel hetkel nii ülekohtune, et tema peab üksi kolima ja mina olen siis tööl ja meil olid suured plaanid, et enne kui sisse kolime, läheme sinna päev varem koristama - kõik seinad laed ja põrandad tuleb ju enne hoolikalt puhtaks pesta. Ta lohutas mind, et küll me oma elus veel koristada jõuame ja et ta saab üksi hakkama ja ongi toredam, kui mina saan töölt tulla ning kohe nö sisse elama asuda. <div><br /></div><div>Praeguseks on kurbus üle läinud ja naudime vaba esmaspäevaõhtut. Homme pole meil ühtegi kohustust, seega saame täna kaua üleval olla ning niisama nunnud olla. Sõime just väga maitsvat pastat ning nüüd joome mõned kokteilid. Küünlad põlevad ning olla on hea ja rahulik.</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-5084996645896625330?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-70475672797551237732011-07-15T21:00:00.004+02:002011-07-15T21:32:28.733+02:00Paistab, et mõnikord vingumine ja virisemine siiski aitavad, sest täna näiteks paistis päike terve päeva! Ei ühtegi vihmapiiska - milline rõõm! Juba hommikul, enne kui kooli läksin, sain hommikukohvi aias nautida ja päike paitas põski ja nii hea oli olla. <div><br /></div><div>Koolis läks hästi ning oli tore. Ühel hetkel märkasin, et mulle on helistatud. Läksin klassist välja ning helistasin sellele numbrile. Pärast enda tutvustamist sain teada, et intervjuu läks väga edukalt ning et see koht on minu! Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda, hüppasin koridoris suurest rõõmust ning läksin tagasi klassi teistele uudist teatama. Kõigil oli nii hea meel ning Herma ütles, et tema oli kohe arvanud, et ma selle koha saan, et kes siis veel, kui mitte mina. No ja siis küsis Herma, et kas ma oma kallile sõbrale ei helistagi. Läksin klassist välja ja helistasin oma sõbrale, et talle ka rõõmusõnumeid edastada. Minu sõber oli väga rõõmus ning ütles, et olen kõige parem ja kõige targem ja kõige tublim ja et tema teadis kogu aeg, et ma selle töö saan (no, tegelikult rääkis ta mulle ka siin seda kõik need päevad.. ). Läksin siis klassi tagasi ja olin rõõmus ja saatsin issile sõnumi, et mul hästi läks ning võtsin vastu veel ühe sõnumi oma kallilt härralt, kes pidi ka kirjutama, et ma ikka kõige parem olen! See kõik erutas mind nii hirmsasti, et mul hakkas parem silm tõmblema - siiamaani tõmbleb, üritasin juba guugelgada ka, et kas nüüd hakkan surema, aga tark google pakub, et tegu võib olla kas magneesiumipuudusega või on mõni erutav sündmus mulle mõjunud.. Panustan erutavale sündmusele.</div><div><br /></div><div>Kui olin natuke aega kodus olnud ja rõõmustanud, jõudis ka härra koju. Uhke tordiga! Juba ukse peal sain sada triljonit musi ja kallistust, et ma ikka nii tubli olen ja siis ta ütles, et tal on mulle ka üks kingitus. Värisevate kätega tegin kingituse lahti, ja mida ma näen! Minu kollane kleit! Me oleme juba mitu kuud mulle kollast kleiti otsinud ja mitte ükski ei ole selline, nagu mulle meeldiks või mida ma oma vaimusilmas ette olen kujutanud. Kõik on kas liiga pikad, liiga lühikesed, liiga heledad või liiga tumedad või liiga paksud või liiga.... noh, teate ju küll. Ja siis tuleb minu härra, kaasas taevalik helekollane kleit, mis istub mulle kui selga valatult! Keerutasin end peegli ees ühtepidi ja siis teistpidi, härra sõber käis vahepeal ukse peal vaatamas, kuidas ma suurest rõõmust paigalgi ei püsi ning siis jälle jätkas kohvi tegemisega. Siis sõime kooki, jõime kohvi ja mina muudkui ikka jutustasin ka, et kuidas siis see kõik täpselt juhtus. Praegu sellele mõeldes, tunnen härrale selliste hetkede puhul kaasa, sest olgem ausad, kui ma ikka jutuhoogu satun, siis sellele lõppu peale teha on üsna raske.</div><div><br /></div><div>Pärast läksime linna peale meie uude koju asju vaatama ning leidsime lambi, mida aga täna veel ära ei ostnud, sest äkki leiame midagi veel paremat. Ostsime endile ilusa lauanõude-komplekti ning panime silma/kõrva taha veel paar head ideed, mida kodus saaksime kasutada. </div><div><br /></div><div>Õhtusöögiks tehti mulle grillitud lõhet ahjukartulite, aurutatud brokoli ning hollandi kastmega ja söögi vahepeale sain paar magusat musi ka.</div><div><br /></div><div>Ja kui mõelda, et mida me kõike sel nädalal läbi oleme pidanud elama... siis jah, väsitav on see nädal olnud. </div><div><br /></div><div>Esmaspäeval olin enne testi nii närvis, et kuidas mul ikka läheb. Pärast testi tulin koju, pettunud endas, et oleks võinud paremini minna.. Siis sain teada, et läks ikkagi hästi ning ei jõudnud oma rõõmu kuskilegi panna. </div><div><br /></div><div>Teisipäeval saime teada, et me ei saanud endale seda korterit, millega olime arvestanud ning siis oli minu sõber nii kurb. Ma ei olnudki teda varem sellisena näinud, talle läks sellest korterist ilma jäämine ikka väga hinge. Üritasin teda lohutada nii kuis oskasin, aga tundus, et niisama lohutamisest siin ei aita, ta oli ikka tõeliselt pettunud. Pärast mõnda tundi kurb olemist võttis ta aga end kokku ning õhtuks olime juba käinud uut korterit vaatamas, lepingulegi alla kirjutanud ning esimesed 700 euri ära maksnud. </div><div><br /></div><div>Kolmapäeval oli mul siis see kuulus tööintervjuu, millelt koju tulles olin õnnetu. Või ma ei tea, nii ebakindel olek oli. Nad ütlesid, et neil on veel kandidaate ja ma tundsin, et oleksin võinud endast veel rohkem anda... terve õhtu üritas mu sõber mind lohutada, et küll ma selle töö saan ja kui ei saa, siis pole ka mitte midagi hullu, et ega tema mind selle pärast vähem ei armastaks. Istusin norgus peaga laua taga ning tema masseeris mu õlgu ning käskis mul need pahad mõtted unustada, end lõdvaks lasta ning mõelda parem sellele, et meil on ju kohe varsti oma kodu.</div><div><br /></div><div>Neljapäeval olin ikka veel kurb ja see ilm hakkas mulle ka aina enam närvidele käima...</div><div><br /></div><div>Ja no täna, see oli ikka super kuubis! Jehhhuuuu!</div><div>Ma olen nii õnnelik, et selle töö sain. </div><div><br /></div><div>Aitäh! </div><div><br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-7047567279755123773?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-30507516930141016892011-07-14T22:54:00.004+02:002011-07-14T23:19:40.818+02:00<div style="text-align: center;"><br /></div>Tunne on selline, et eile, kolmapäeval, oleks mul võinud ka oluliselt paremini minna.. aga no, nagu öeldakse, lootus sureb viimasena. Seda, kuidas mul tegelikult läks, saan teada alles järgmise nädala lõpuks, nii, et kes tahab, võib pöidlaid ikka hoida - äkki aitab. <div><br /><div><img src="http://3.bp.blogspot.com/-RpjppbAibn8/Th9c_9qeoAI/AAAAAAAAAKc/fwSMmhXvh9M/s320/rain.jpg" style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 214px;" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5629320313190653954" /></div><div>Lisaks sooviksin veidi sõna võtta ilma-teemal. </div><div><br /></div><div>Igatahes, mul on niiiiii kõrini sellest igikestvast vihmasajust! See ei ole normaalne, ööd ja päevad läbi ainult sajab ja sajab. Vahepeal kõvemini, siis jälle vaiksemini, aga täiesti vihmavabalt pole ükski pooltund siin viimasel ajal möödunud. Ja mul on sellest kõrini! Siinne vihm ei ole normaalne, seda mitte ei saja alla nagu traditsiooniliselt minu silmad on harjunud nägema, vaid vihma pritsib. Igalt poolt! Vasakult, paremalt, alt ja ülevalt ja mul on niiiiiiiiiiii kõrini sellest. Olukord meenutab natuke novembrikuist Eestit, kus pidevalt on hall ning päikese väljatulekut võib rahus päevi oodata.... Koolis tegi täna Deyan ka nalja. Ütles, et näed, eile oli 13 kraadi sooja, täna on juba 14. juuli, äkki täna tuleb 14 kraadi ära. Kas ma juba ütlesin, et mul on sellest vihmast kõ-ri-nii?</div><div><br /></div><div>Et mitte jätta muljet, et olen ära kaotanud igasuguse positiivse suhtumise, siis pean ütlema, et lõpuks ometi on meie palvetele vastatud ja meil on kodu! Esimene sissemakse on juba ära ka tehtud ja katsugu keegi meilt meie uut kodu ära võtta. Plaanid on suured ning ootusärevuses Imbi ja Ärni ei jõua ära oodatagi, millal saame võtmed kätte ning saame hakata seinu värvima ning mööbeldama. Natukene peab veel ootama ning siis juba varsti saabki!</div><div><br /></div><div>pilt on pärit <a href="http://http//www.metoffice.gov.uk/education/teachers/popup/popup_factfile_watercycle03.html">siit</a></div></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-3050751693014101689?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-4180617979832628222011-07-11T22:41:00.003+02:002011-07-11T22:44:50.886+02:00Igatahes... läks mul täna just nii hästi nagu lootsin... <div>Aga nagu selgus, siis sellest veel ei piisanud. Ehk siis on ka kolmapäevaks vaja mul väga väga palju õnne ning kõiki neid asju püksi, kummi, sappa ja tulle.</div><div><br /></div><div>ja kui mul kolmapäeval ka veab, siis räägin kõik ausalt ära!</div><div><br /></div><div><br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-418061797983262822?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-51955384935435241652011-07-11T00:09:00.003+02:002011-07-11T00:29:26.117+02:00<a href="http://3.bp.blogspot.com/-YsmHKDmuyQo/Thons7lPP8I/AAAAAAAAAKU/npyj1QSNxog/s1600/Borat_Great_Success.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 240px;" src="http://3.bp.blogspot.com/-YsmHKDmuyQo/Thons7lPP8I/AAAAAAAAAKU/npyj1QSNxog/s320/Borat_Great_Success.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5627854337214463938" /></a><br />... ehk teisisõnu läheb mul homme maailma kõige rohkem õnne ja tarkust ja vedamist vaja. Tegelikult küll kogu sel nädalal, sest tundub, et päris paljud tähtsad asjad on muutumas (just sel nädalal) ning loodetavasti ainult paremuse poole.<div><br /></div><div>Pliisik, pliisik, pliisik, kui homme läheks vaid nii nagu ma soovin, siis oleksin elu-maailma-õnnejunn kuubis!!!!</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-5195538493543524165?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-82586934750614613442011-07-08T17:06:00.004+02:002011-07-08T17:27:28.433+02:00<a href="http://4.bp.blogspot.com/-dOwLP0ihly0/Thch1IY6T8I/AAAAAAAAAKM/Jg88OsoNC4Q/s1600/nl.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 159px; height: 159px;" src="http://4.bp.blogspot.com/-dOwLP0ihly0/Thch1IY6T8I/AAAAAAAAAKM/Jg88OsoNC4Q/s320/nl.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5627003456091475906" /></a><br /><div style="text-align: center;"><span class="Apple-style-span" ><u><br /></u></span></div>Mitte, et ma nüüd eriti tark oleksin, aga oma rõõmu tahaks ikka teistega jagada. Nimelt, oli mul täna vaheeksam. Tegelikult pidi see eksam paberite järgi juba aprilli lõpus olema, aga meil koolis muutus projektijuht ja oli sada muud asja vahel, nii et nüüd saabus kätte see päev, mil testi tegema pidin.<div><br /></div><div>Eksam algas kell 9.30. Et mul oleks olnud täna tavaline koolipäev 9-12, siis otsustasin, et lähen pool tundi varem kohale ning võtan tunnist ka osa. 9.30 läksin oma testi tegema, sees väike ärevus. Eksami läbiviija selgitas eksami ülesehitust ning teavitas meid sellest, et kui eksami edukalt sooritame, siis oleme saanud kätte A2 taseme. Kui sain esimese osa (kirjutamine) paberid kätte, mõtlesin, et ei ole olemas - nii lihtne! Meile oli kirjutamiseks aega antud tund aega ning 20 minutit pärast testi alustamist olid mul kõik ülesanded tehtud ning kontrollitudki.</div><div><br /></div><div>Andsin oma paberid ära ning mind juhatati ühe arvutini, kus hakkas pihta eksami teine osa, lugemine. Aega oli antud 45 minutit ning lugemisülesandeid oli 20. 15 minutit pärast selle osa alustamist olin jälle omadega valmis ning läksin selle naise juurde, kes seal vastutas asjade eest. </div><div><br /></div><div>Kolmas osa oli kuulamine. Aega oli kuulamisülesannete tegemiseks 25 minutit ning minul kulus kuulamiseks ning vastamiseks ei rohkem ega vähem kui 12 minutit. Kui valmis sain, siis oli eksami läbiviija enam kui üllatunud ning ütles, et ta ei jõua mulle neid asju valmiski sättida, kui ma juba valmis olen. Kõik teised eksaminandid tegid ikka veel kirjutamisosa. Mind saadeti kohvi jooma ning öeldi, et 10 minuti pärast saan oma suulise osa ära teha.</div><div><br /></div><div>Suuliseks osaks läksime ühte väiksesse ruumi, kus see naine ütles, et kuigi see eksam on mõeldud A2 taseme teadasaamiseks, otsustas ta, et teeb minu suulise osa B1 taseme ülesannetega, sest ilmselgelt on A2 minu jaoks natuke liiga lihtne. Jutustasin siis seal ning enne kui ma kõik ära rääkida olin jõudnud, ütles see naine, et ta on kõik vajaliku minu käest teada saanud. Ta palus mul paar minutit seal ruumis oodata, et ta prindib välja mu eksamiraporti.</div><div><br /></div><div>Nagu arvatagi võis, läbisin kõik osad edukalt. Lugemine 95% (19 20st), kuulamine 100% (20 20st) ning kirjutamise ja suulise kohta tal protsente ei olnud, aga ütles, et väga hästi läks. Raportis oli kirjas, et minu tase on kindlasti kõrgem kui A2, ilmselt B1 või isegi B2, aga et kuna see eksam oli A2 tasemele mõeldud, siis selle põhjal ei saa ta öelda, kummal B astmel ma oma teadmistega istun. Siis ütles ta veel, et mu sõnavara on väga hea, samuti saan aegadega väga hästi hakkama, aga et edaspidiseks harjutamiseks soovitaks ta mul sõnajärjekorraga tegeleda. Ta ütles, et mõnikord moodustan nii ilusaid pikki pea- ja kõrvallausetega lauseid ning siis täiesti suvalises kohas ütlen sama struktuuriga lauseid hoopis teistmoodi. Aga et muidu, kõik on väga hästi.</div><div><br /></div><div>No ja siis läksin tagasi tundi.. sest teistel ju tund kestis ning sain veel viimased 45 minutit tunnis kaasa teha ning oma eksamikogemusest rääkida. Herma oli minu üle väga uhke! Meie rühmast oli veel kahel tüdrukul täna see eksam ning nad tulid tagasi just siis kui meil tund lõppes. </div><div><br /></div><div>Ja noh.. eks ma ise olen ka natuke heameeleline, et mul hästi läks.</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-8258693475061461344?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-76442601362137131512011-07-07T18:51:00.004+02:002011-07-07T19:13:32.751+02:00<a href="http://3.bp.blogspot.com/-9bwGE_eTcOE/ThXoubo2FRI/AAAAAAAAAJ8/29I34ZBa0_4/s1600/laulupidu.JPG" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 214px;" src="http://3.bp.blogspot.com/-9bwGE_eTcOE/ThXoubo2FRI/AAAAAAAAAJ8/29I34ZBa0_4/s320/laulupidu.JPG" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5626659193860003090" /></a><br />Viimased päevad on mööda läinud koduselt ning olen ohtrasti laulupeo videoid vaadanud. Vahepeal arvasin, et patrioot minus on manalateele läinud, sest igasugune eestluse ülistamine tundus mulle nii .. kuidas seda öelda.. üleliigne. <div><br /></div><div>Asi sai vist alguse sellest, kui elasin Soomes ning mingi hetk hakkasid teised tähelepanu juhtima sellele, et ma räägin kogu aeg stiilis "oo mu Eesti" jne. Arvasin, et see on normaalne - inimene peabki oma kodumaad armastama. Kuid siis avastasin, et tõesti on seda patriootlust vist natuke liiast, kui ma iga sini-must-valget meenutavat kombinatsiooni meie riigilipuga võrdlesin. No, näiteks oli kellelgi seelikumustris helerohelise, halli ja valgega triibud ning mina olin hetkega üleni vaimustust täis, et: oooo, see on ju peaaegu nagu Eesti lipp! </div><div><br /></div><div>Siis üritasin endas teadlikult maha suruda oma vaimustuse väljanäitamist ning Eestist rääkimist ning märkasin, et minu ümber olevad eestlased, kellega olen sattunud kokku välismaal, on täpselt samasugused. Alati rõhutatakse seda, kui väiksed me oleme ning mida meie lipp tähendab ja kuidas meil need asjad siis ikkagi on. Ja kui nüüd päris aus olla, siis kuidagi oli mul neid jutte kuulda nii imelik.</div><div><br /></div><div>Kuigi kui nüüd mõelda selle peale, mida minu sõber on täheldanud, siis vist ei õnnestunud mul see mahasurumine just kõige paremini.. sest ta on tähele pannud, et ma alustan või jätkan paljusid vestlusi sõnadega "meil Eestis" või "... aga Eestis...!" jne. Ning põgusate kokkupuutumiste põhjal teiste eestlastega on mu sõber välja öelnud, et eestlased on oma rahvuse üle väga uhked ning et see paistab kilomeetrite taha välja. Ma nõustusin selle väitega, kuid üritasin ise uskuda ja tallegi selgeks teha, et mina nüüd küll mingisugune eestluse fanatt ei ole. Aga tegelikult vist ikkagi olen. Ilmselt elasin mingisuguste topeltmoraalide järgi või ma ei teagi, kuidas seda suhtumist/käitumist õigem oleks nimetada.</div><div><br /></div><div>Sest tegelikult ma ju armastan Eestit ja ma olen uhke meie laulupidude ja tantsupidude üle ning siingi olles kannan päris tihti Muhu rahvariideseelikut. Ja kui ilus on meie lipp! Ja kui ilus on meie keel.. rääkimata heledatest suveöödest ning... oeh. </div><div><br /></div><div>Lähen parem tagasi youtube'i maailma ning jätkan isamaaliste laulude kuulamist, kananahk ihul ning pisarad silmas.</div><div><br /></div><div>Ja siis tule veel rääkima, et ma pole mingisugune patrioot. FEIL!</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-7644260136213713151?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-65444584601971185932011-07-05T23:18:00.003+02:002011-07-06T11:52:52.484+02:00<a href="http://4.bp.blogspot.com/-4Nl6y-mZqeQ/ThN_7_k_K6I/AAAAAAAAAJ0/wVyAMvN2FDQ/s1600/one-year-old-candle.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 220px; height: 250px;" src="http://4.bp.blogspot.com/-4Nl6y-mZqeQ/ThN_7_k_K6I/AAAAAAAAAJ0/wVyAMvN2FDQ/s320/one-year-old-candle.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5625981028171459490" /></a><br /><div>Täna on selline tähtis päev, et minul sai nüüd kaugel väljamaal täpselt aasta oldud. Või õigemini, Hollandis ma ei olegi nii kaua olnud, sest alguses olin nädala Belgias ja siis kolm nädalat veel mõnes Euroopa riigis.. ja vahepeal olin lausa Eestis 12 päeva... aga jah, kodust läksin ära 5. juulil 2010.</div><div><br /></div><div>Üks aasta ära...</div><div><br /></div><div>Ma ju tegelikult pidingi minema üheks aastaks ning töö juures kõik arvasid, et küll see Sälli kahe kuu pärast jälle tagasi on. Lubasin endale kohe alguses, et ma ei hakka endale mingeid nõudmisi esitama, vaid vaatan ja otsustan asjade käigus, mida edasi tegema hakkan. Noh, et kui ma näiteks oleksingi pidanud kahe kuu pärast Eestisse tagasi minema, et ma siis ei oleks enda peale solvunud või pahane või pettunud või midagi. </div><div><br /></div><div>Ja nüüdki ma ei tea, mis edasi saab. Muidugi loodan ma, et mind tabanud Cupido-nool jääb ikka sinna püsima, kus ta on ja et õnne ja rõõmu meie majas ikka kauaks jätkuks... aga vahepeal on ju ikka koduigatsus ka. Eriti kui ma mõtlen, et mul oli ju suur plaan minna sellest sügisest ülikooli ja jätkata oma haridusteed. Vahepeal mõtlesin siin juba nii hakata toimetama, et tulen avatud ülikooli ja hakkan siit käima.. aga nüüd jälle kahtlen selles mõttes. Eks näis. Mul on paberite esitamiseni aega veel natuke üle kuu ning selle aja jooksul jõuab nii mõndagi juhtuda. Eriti just minu peas, sest teadupoolest ma mõtlemisega oma elus just vähe ei tegele.</div><div><br /></div><div>Aga noh, elu teeb alati huvitavaid üllatusi ning parem on enda pead mitte vaevata igasuguste muremõtetega - tulebki vaadata ja olla ning näha, mis juhtub. Ma tegelikult nüüd ei mõelnud seda, et tuleks lihtsalt käed rüpes istuda, ikka tegutsema peab ka. Ja endiselt uskuda, et alati juhtub parim võimalikest variantidest. </div><div><br /></div><div><br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-6544458460197118593?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-11512793632400262882011-07-02T00:10:00.005+02:002011-07-02T00:56:44.639+02:00<a href="http://1.bp.blogspot.com/-rlG1nfnpLJU/Tg5Qn2vFS0I/AAAAAAAAAJs/hRRK0sVjJXA/s1600/frik.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 240px;" src="http://1.bp.blogspot.com/-rlG1nfnpLJU/Tg5Qn2vFS0I/AAAAAAAAAJs/hRRK0sVjJXA/s320/frik.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5624521630270442306" /></a><br />Siit tuleb kaualubatud postitus Hollandile iseloomulikest asjadest/nähtustest. Ma ei tea, kuidas oma juttu alustada ning peas olnud kümnest punktist suudan praegu meenutada vaid kahte või kolme.. aga ma üritan midagi kirja panna.<div><br /></div><div>See pole vist enam kellelegi uudis, et siinseks põhiliseks liikumisvahendiks on jalgratas ning et kanepisuitsetamine on siin üsna tavapärane nähtus. <div><br /></div><div>Üks esimestest asjadest, mida ma siin olles tähele panin, on see, et avalikes tualettruumides (ka näiteks koolis või erinevates ametiasutustes) saab käsi pesta ainult külma veega. Praegusel suvisel ajal on sellest üsna ükskõik, kas vesi on soe või külm, aga talvel oli ikka päris hirmus, kui vesi kogu aeg külm oli. Imelik on ka see, et väiksemates baarides/restoranides on käte kuivatamiseks kasutada antud lihtsalt tavalised käterätikud. Ma ei ole küll eriline hügieenifriik, aga tahes-tahtmata tekib mul iga kord käsi kuivatades mõte, et ei tea, kes kõik selle sama rätikuga oma käsi on kuivatanud.</div><div><br /></div><div>Hügieenist veel rääkides - Hollandile on väga iseloomulikud erinevad snäkkbaarid, mis alguses mul lausa külmajudinad selja peale tõid. Seintel on tavaliselt valged kahhelplaadid ning sisustus meenutab mõnda pisemat nõukogudeaegset sööklat (ma ei ole neid palju oma elus näinud, aga mõnda ikka) ning vitriinides on imelikud halli värvi lihaollused, mis mitte kuidagi ei tekita minus isu nende proovimiseks. Nii oligi, et alguses, kui siin olin, siis käisin sellistest kohtadest suure kaarega mööda - interjöör oli kahtlane ja tavaliselt seisab leti taga veel mõni naeratav türklane või marokolane. Et aga minu sõber on üsna klassikaline hollandlane (kuigi ta ei ole päris päris hollandlane, on ta ikkagi siin terve elu elanud ja teda võib näiteks küll tuua), siis ei jäänud minagi nendest snäkkbaaride külastustest ilma. Alguses julgesin tellida vaid friikartuleid, mille kohta võin südamerahuga öelda, et see on hollandi rahvusroog. See imelik lihaollus, mis mitte kuidagi ei suuda minus isu tekitada, kannab nime frikandel. Kusjuures kui mõtlema hakata, siis meenutab ta natuke oma koostiselt meile tuntud frikadelli, aga ta on pikliku kujuga nagu mõni vorst. Igatahes, hollandlased armastavad frikandelle. Ja juustu. Juustutoodetest võib snäkkbaarides tavaliselt saada juustusufleed ning paneeritud juustu. Mingi aeg hakkasingi neid oma friikartulitele lisaks sööma.</div><div><br /></div><div>Snäkkbaaride kõrval võib välja tuua veel igasuguste erinevate maade ja kultuuride rahvusköögia esindatud söögikohti. Neid on siin ausalt igal nurgal ning nüüd olen päris mitmes neist käinud ka. Et Hollandis on taimetoitlus üsna populaarne, siis on igal pool võimalik süüa taimsetest toodetest tehtud toitu. Minu jaoks on see igati tervitatav, sest kuigi ma enam ametlikult taimetoitlane ei ole, tellin väljas süües enamasti alati lihata toite.</div><div><br /></div><div>Hollandi inimesed. Nad jätavad alguses väga hea esmamulje ning tunduvad nii sõbralikud, kuigi tegelikult on nad pigem kinnised ning mulle on jäänud mulje, et oma lubadustest nad väga kinni ei taha pidada. Või, võib-olla nad ei võtagi iga oma lauset lubadusena, aga hästi tavaline on see, et keegi ütleb: "jaa-jaa, muidugi, homme teeme seda!" ning seda homset päeva ei saabu mitte kunagi. Nii näiteks on läinud mul umbes kümnes kohas, kuhu olen tööle kandideerinud või kui kuskil on keegi lubanud, et räägib oma tuttavaga, kel on tööd pakkuda vms. Tavaline hollandlane on pigem ihne või äkki on tegu kokkuhoidlikkusega.. või lihtsalt erineva kultuuriga. Näiteks kui viia kellelegi külakostiks midagi, siis tavaliselt seda lauale ei panda. Või on minul lihtsalt selline mulje jäänud. Õnneks ma oma kalli härra kohta võin öelda, et ta on kõike muud kui ihne ning see on tore - mitte kunagi pole mitte ükski meie külaline jäänud söögita või jäänud ilma külalislahkest kohtlemisest.</div><div><br /></div><div>Hollandi mehed on ilusad, naised tavalised. Eriliseks teeb hollandlasi nende pikkus. Kui ma Eestis tundsin end oma 168cm pikkuse juures nagu mõni jaamaülema abi või majakatorn, siis siin olen keskmisest lühem ning selle üle on mul väga hea meel. Hollandi naistel on minu meelest kõigil sarnased näojooned ning minu meelest meenutab nende peakuju natuke suurt varvast. Või ma ei tea, kuidagi on selline varbanägu. Mis ei tähenda, et nad ilusad ei võiks olla. Samuti olen täheldanud, et hollandi naised vananevad kuidagi väga kiiresti (mitte minu õpetaja Herma, sest tema näonahk on küll sile).. või, neil on hästi palju kortse näos. Arutasime seda oma kursaõe Juliaga, kes arvas, et ilmselt on nende näonahk kortsus sellest, et nad sõidavad hästi palju rattaga ning tuul puhub näkku ja kui päike paistab või vihma sajab, siis peab kogu aeg silmi kissitama. Alguses tundus mulle see mõte naljakas, aga mida enam ma selle peale mõtlen, siis leian, et ilmselt on Julial õigus. Kuidas muidu seletada nende kortse?</div></div><div><br /></div><div>Veel võib hollandi meeste kohta öelda seda, et nad on kodus väga aktiivsed. Või noh, minu meelest ei ole siin naistetöid ja meestetöid, vaid paarid teevad kõike võrdselt või mehed teevad isegi rohkem. Näiteks kui ma olen Annabellel koolis järgi käinud, siis üle poolte lastele vastu tulnud lastevanematest on isad. Isadel ning nende lastel tundub olevat märksa suurem omavaheline side, kui Eestis. Igatahes mulle tundub, et lapsed on siin kõik isside lapsed, mitte emmede lapsed. Samuti on mehed siin need, kes teevad enamasti süüa ning koristavad, naisi hoitakse. Omast kogemusest võin tuua näiteks selle, et ma ei ole mitte kunagi pidanud poest tulles midagi tassima ning mõnikord lausa kantakse koju mu kooliasju täis raskevõitu käekott. Rääkimata sellest, et nüüd selle aja jooksul, mil olen oma peikaga koos olnud, olen ma üksi süüa teinud kahel korral ning ülejäänud kordadel on tema kanda jäänud söögivalmistaine või on ta olnud peakokk ja mina abiline nii, et minu kanda on jäänud sellised lihtsamad asjad.</div><div><br /></div><div>Inimesed armastavad siin juua veini või õlut (näiteks söögi kõrvale), aga purjus hollandlast ma ei ole oma elus näinud. Tänavatel võib näha purjus turiste, aga kohalike purjutajatega pole mina veel kokku sattunud. Rääkides jällegi oma härrast peikast - ta näiteks ei ole mitte kunagi oma elus purjus olnud. Ta ütleb, et alati, kui hakkab selline tunne tekkima, et alkohol nagu mõjuma hakkaks, siis läheb ta vee peale üle, sest tema meelest on nõme, kui inimesed on purjus ja tema ei tahaks endast kunagi jätta tobedat muljet. Nii ongi, et meil on kodus alati erinevaid alkohoolseid jooke, aga purjusust siin ei kohta. Nädalavahetustel, kas reedel või laupäeval, joome oma kaks-kolm pitsi konjakit, tantsime, jutustame ja teeme nalja või vaatame filmi ning lähme magama.</div><div><br /></div><div>Rääkides magamisest, tuli mul praegu selline uni peale, et ma lihtsalt ei jõua enam kirjutada. Ma tean, et see postitus ei tulnud täielik ning unustasin kindlasti paljud asjad, mida siin tähele olen pannud.. ning kõike öeldut ei tasuks võtta absoluutse tõena, vaid lihtsalt minu tagasihoidlike tähelepanekutena. Võib ju olla, et ma olen hoopis teistsuguses, ebastandardses, seltskonnas ringi liikunud. Või et ma olen asjadest täiesti valesti aru saanud...</div><div><br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-1151279363240026288?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-1297623699204469052011-07-01T00:48:00.004+02:002011-07-01T01:02:16.863+02:00<a href="http://1.bp.blogspot.com/-B9UPN3AowmU/Tgz-_CP28zI/AAAAAAAAAJk/XFdY9D20LCU/s1600/Image031.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 240px; height: 320px;" src="http://1.bp.blogspot.com/-B9UPN3AowmU/Tgz-_CP28zI/AAAAAAAAAJk/XFdY9D20LCU/s320/Image031.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5624150393567507250" /></a><br />Täna istusime oma tuvide ja kassiga aias ning ühtäkki kuulen oma kalli peigmehe suust, kes parasjagu püüab tuvisid enda juurde kutsuda, sulaselges eesti keeles: "Paksi, tule siia! Tule, tule! Kuuled vä? Tule siia! Imbi, tule!" <div><br /></div><div>Minu silmad läksid üllatusest nii lahti, et ma ei teagi, kas nad varem nii lahti on olnud. Minu peika ja räägib eesti keeles? Ma teadsin, et ta oskab musi küsida ja jagada eesti keeles ning mõnda sõna teab ta veel. Ta kutsub paksu tuvi Paksiks ning meie noorpaar on klassikalisel kombel saanud nimeks Imbi ja Ärni - ma ei tea, kuidas ta Imbil ja Ärnil vahet teeb, sest minu meelest on nad täpselt ühesugused. Aga no, eks härra peab ikka oma linde teadma. </div><div><br /></div><div>Lindudest veel nii palju, et eile oli näiteks meil köögiakende vahele kinni jäänud üks kuldnokk, kelle mu härra ära päästis ja täna hommikul jalutas Paksi meil elutoas ringi. Oh õudust! Ma ikka üritan enda linnuhirmu maha suruda, aga kui ma kuulen tiibade plaginat, siis hakkab mu süda nii kiiresti puperdama ja kananahk tuleb ihule, õudne ikka. Ja eile kui see kuldnokk oli köögi akende vahel, siis pidin ausalt hirmu kätte ära surema.. jooksin suure kisaga üles meie magamistuppa ja ütlesin härrale, et ta peab ruttu ruttu alla minema, sest seal on midagi nii õudset!</div><div><br /></div><div>Täna käisime Hilversumis üht korterit vaatamas. Korter oli väike, aga ilus. Loodame selle endale saada (aga seal oli veel teisigi vaatajaid ja me ei tea, kas meil veab.. aga võiks ju). </div><div><br /></div><div>Muidu oleme käinud ikka kohtingutel, väljas söömas ja jäätisega maiustanud. Ja kokanud. Ja ühel päeval käisime rannas ka. Mul ju nüüd uued bikiinid, ei tea, millal uus bikiinivorm saabub... aga arvestades neid toitumisharjumusi, mis meil siin peres kombeks on, siis tundub et vist ei iial. </div><div><br /></div><div>Pildil on Imbi. Või Ärni. Tont seda teab, kumb.</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-129762369920446905?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-58295732059726426912011-06-26T01:47:00.005+02:002011-06-26T02:43:11.196+02:00<img src="http://3.bp.blogspot.com/--YLU5SvbVX8/TgZzrZuB7vI/AAAAAAAAAJM/sF2LB04b68s/s320/Gustave-Caillebotte-Still-Life-with-Oysters-Oil-Painting.jpg" style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 222px;" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5622308374294163186" /><span class="Apple-style-span" style="color: rgb(51, 51, 51); font-family: 'lucida grande', tahoma, verdana, arial, sans-serif; font-size: 11px; "><span class="Apple-tab-span" style="white-space:pre"> </span>Gustave Caillebotte "Still Life with Oysters"</span><div><span class="Apple-style-span"><span class="Apple-style-span" style="font-size: 11px;"><br /></span></span><div>No, ega ei ole midagi teha, rumalust ei sünni patta panna ega vaid enda teada hoida, seega jagan vahvaid avastusi ka teistega. Käisime täna Van Goghi muuseumis... ja ühtäkki näeme Maikega üht pilti, mispeale kostub peaaegu kooris: "Ooo, kiluvõileivad! Ja viin!" Pärast olukorraga tutvumist saime naerda head kõhutäied, mida kolme sõnaga kokkuvõtvalt võiks nimetada: <i>Matsid käisid muuseumis.</i> </div><div style="text-align: center;"><br /></div><div>Et siin mõistusega viimasel ajal just väga hiilata ei ole, siis saime üleeile maha peetud ka ühe huvitavamat sorti jaanipäeva, millel minul elus on au olnud osaleda. Jaanipäeva tähistamist alustasime (Maike, Tanel, Raido, üks saladuskatte alla jääda sooviv persoon, minu peiks ja mina) pitsi Viru Valgega ning seejärel liikusime kõik kuuekesi kanali äärde, et seal siis meeldivalt jaaniõhtu mööda saata. Tutvustasime minu härrale eesti rahvalaule ja -tantse ning kohalikku jaanikultuuri (ehk siis seda, et põhiliselt surevad jaanilaupäeva paiku inimesed kas uppumissurma, kukuvad lõkkesse või lähevad autodega hulljulgelt seiklema) ning hüppasime kõik agaralt paadisillal üle küünla. </div><img src="http://4.bp.blogspot.com/-hjdqgI-YzyI/TgZ24hRh74I/AAAAAAAAAJc/9VzcaBt-TKI/s320/19.jpg" style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 240px; height: 320px;" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5622311898195292034" /><div>Minu sõber vaatas seda kõike pealt ning vangutas pead, aga ega talgi ei jäänud muud üle, kui üle küünla hüpata ning loota, et vette või tulle ei kuku. Autoga me sõitma igaks juhuks ei läinud, aga ratastega küll. Tegelikult sai meil seal täiega nalja ja mul oli nii hea meel, et me just niimoodi selle õhtu veetsime. Nägime tee peal ka soomlasi, kes küsisid, et kas me oleme eestlased ning soovisid meile häid pühi. Milline rõõm! Tagasi kodus olime juba enne südaööd ja rõõm mahapeetud peost suur.</div><div><br /></div><div>Eile käisime jällegi härraga puu- ja juurviljajahil ning pärast otsustasime, et peaks vahelduse mõttes ühe kohtingu maha pidama. Mõtlesime pikalt, et kas minna kinno või kohvikusse või restorani või hoopis mõnda neljandasse kohta, kuid välja mõelda ei suutnud. Otsustasime, et lähme linna ja siis otsustame. Kõigepealt käisime ühes kohvikus, kus jõime mangomahla... seejärel läksime ühte türgi restorani, kus tema sõi shoarmat ja mina falafele...siis läksime ühe kohviku väliterrassile, kus jõime konjakit ning siis saime Maikega kokku.</div><div><br /></div><div>Viisime Maike ühte baari, kus mängitakse põhiliselt rock-muusikalt, aga kus muusika ei ole liiga kõva ega rahvast liialt palju. Oma interjöörilt meenutab see baar veidi Krooksu. Selles baaris on täiega naljakad baarmänid. Kaks kutti, kes on sellised, pikkade juustega rokipoisid.. aga natukene nohiklikud ja kõnnivad sellisel hüpleval sammul. Üks neist oli natuke purjus ka ja tegi seal meile nalja ja tõi lauale EuroShopperi krõbuskeid ja soolapulke. No ja me ikka naersime seal kolmekesi neid baarmäne ja nende nalju. Mingi hetk oli see üks baarmän minu juures ja järsku tõstis nimetissõrme üles, justkui oleks talle just selsamal hetkel midagi väga olulist meenunud. Kahe sekundi pärast oli ta tagasi minu juures tikutopsisuuruse nahktagiga ja ütles kuulsad sõnad: "Ma arvan, et see on sinu suurus". Vaatasin seda jakki ja siis talle otsa ning siis jälle seda jakki. Ei pidanud just väga keenius geeniast olema, et taibata, et seda jakki võin endale heal juhul varba otsa proovida sikutada. Baarmän seletas, et see jakk on seal juba kaks kuud seisnud ja et tema arvas, et mulle võiks see äkki sobida. Pakkusin välja, et ehk võiks ta seda jakki Maikele pakkuda, sest tema on just täpselt nii suur, et tikutopsisuurusesse jakki mahtuda. Ja nii läkski! Jakk oli täpselt Maike suurus ning sobis talle hästi. Kõigil hea meel. </div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-5829573205972642691?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-49626555443863764952011-06-23T12:45:00.002+02:002011-06-23T13:20:05.234+02:00Eile käisime üht maja vaatamas. Või õigemini, ridaelamu alumist korrust. Meie potentsiaalne uus kodu reklaamis end kui 50m2 suurust aiaga hubast elamispinda Amsterdamist mitte väga kaugel, Haarlemis. Kuulutus oli paljulubav ning üür oli ka meile sobilik, 750€ kuus. Peas olid juba suured plaanid, et kuidas me saame sinna koos kassiga kolida, sest mõtle, meil oleks oma aed! Leppisime korteriomanikuga kokku, et läheme seda vaatama. <div><br /></div><div>Võtsime siis jalad selga ning sõitsime Haarlemi. Pärast lühikest otsingut leidsime õige maja üles ning helistasime omanikule, et me oleme nüüd kohal. Omanik ise ei olnud maja ligiduses ja ütles, et helistab praegustele üürnikele, et nad meile tube näitaksid. Ootasime siis seal ukse taga, aga keegi ei paistnud end seal majas liigutavat. Lõpuks nägime, et mingi tädike tuli vaevalisel, kuid siiski uudishimust pakataval sammul ridaelamu teiselt korruselt alla ning läks koputas alumiste naabrite ustele. Lõpuks avati meile uks ning tuli välja, et praegused üürnikud olid just maganud (sest nad töötavad stjuuardi ja stjuuardessina ja olid hommikul töölt jõudnud). Lahkelt kutsuti meid sisse. Toas ootas meid ees suuuuur segadus. Riidehunnikud, totsikud-potsikud igal pool, vahepeale sekka mõni kohver ka. Käisime siis korteris ringi (ega seal palju ei olnudki ringi käia, sest korter kohe kindlasti mitte ei olnud 50 ruutu. Äkki 30?), samal ajal kaks unimütsi keset tuba seismas ja silmi hõõrumas ning uudishimulik ülevalt korruse tädike igal sammul meie taga. Kõik oli nii väike, et seda on isegi raske edasi anda. Kui jõudsime siis lubatud aia osani, nägime mu sõbraga suurt vaeva, et mitte suure häälega naerma hakata. Köögist läks välja (nagu sisehoovi või nii) uks ning selle ukse taga oli ei suurem ega väiksem kui 2x2 meetrine kiviplaatidega kaetud ala, mida ümbritses hekk. Hiljem arutasime, et Šmiegel Šmirnoff oleks seal ilmselt klaustrofoobilisse olukorda sattunud. Tänasime üürnikke ja tädikest ja astusime peaaegu selg ees uksest välja tagasi. <i>What a joke!</i> Oli meie mõlema kommentaar sellele olukorrale.</div><div><br /></div><div>Sõitsime siis tagasi Amsterdami, rongipiletite raha võrra vaesemad ning saime vihmasajus koju vändata. Koju jõudes olime ligumärjad (no see ilm siin, see ei ole normaalne - juba 2 nädalat järjest või isegi rohkem on ainult sadanud, sadanud ja sadanud), sõime natuke ning jõime teki sisse mähitult tassi teed.</div><div><br /></div><div>Otsingud ja naljaseiklused jätkuvad!</div><div><br /></div><div><br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-4962655544386376495?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-57069994756218785212011-06-16T00:17:00.003+02:002011-06-16T01:09:22.247+02:00Eile oli siis see päev, kui pidime minema härra vanemate juurde nende esikuseinu värvima. Enne kui hakkasime sinna minema, ütles minu sõber: "Lähme sinna, teeme töö tunni ajaga ära, sööme kõhu täis ja laseme jalga, viska viis!" No ja siis tegime jälle oma seda "viska viis!" asja, kus lööme peaaegu käed kokku, aga justkui "kogemata" lööme üksteise kätest mööda.<div><br /></div><div>Tegelikkuses ei läinud see asi üldse nii nagu plaanisime. Meie askeldused ta vanemate juures võtsid meilt viis tundi (mille sisse mahtus sinna jõudmine, poes käimine, snäkkbaaris käimine, keldris ta asjade sees sorimine, seinte värvimine ja et me juba olime selles naabruskonnas, siis pidime ikka korra parki istuma ka minema) ning süüa saime kodus, oma üleeilset lasanjet. Värvimine tegelikult ei võtnudki palju rohkem kui tund, mina värvisin pintsliga seinte ääri ja tema rulliga kõik keskmised kohad. Tööd tegi lihtsamaks ka see, et need seinad olid varem juba sama värvi, niiet tegu oli lihtsalt värvi uuendamisega.</div><div><br /></div><div>Küll aga juhtus mul kaks piinlikku olukorda, millest teine tõi mulle eriti tugeva häbipune näkku ning paar soolast pisarat põsele... Ja seda kõike enne, kui olime värvima jõudnud hakata. Ta emal oli külaline külas ning enda tutvustamisega sain hästi hakkama. Esimene piinlik olukord oli selline, kui ta ema küsis, et kuidas mul läheb. Vastasin: "hästi, aga sinul?" Pärast kui läksime "oma" tuppa, siis mu sõber ütles, et ma oleksin pidanud teda teietama (hollandi keeles on samamoodi nagu eesti keeles, sina (je) ja teie (u), aga endast vanemate inimeste poole pöördutakse alati sõnaga teie. Ma ei olnud selle peale isegi mõelnud ja mu sõber lohutas mind, et ega ta ema selle peale pahaseks ei saa, sest see viga tuleb sellest, et ma ei räägi nii head hollandi keelt. Üritasin end õigustada, et ma olen seni alati tema ema sinatanud ja ma ei ole isegi aru saanud, et ma midagi valesti oleksin teinud.. aga paha tunne oli ikkagi, et äkki nad nüüd mõtlevad, et ma olen loll mats kuskilt ei-tea-kust. </div><div><br /></div><div>Aga piinlikud olukorrad muidugi ei olnud selleks päevaks lõppenud. Kui võtsin julguse kokku, et minna tagasi korteri üldkasutatavatesse ruumidesse, siis küsis mu sõber, et kas ta ema või ema sõbranna soovivad kohvi või teed. Ema sõbranna soovis teed. Kui tee sai valmis, siis palus mu sõber selle teetassiga tuppa minna.. Kui jõudsin elutuppa, siis panin selle teetassi lauale (mis on umbes 1m kaugusel tugitoolist, kus see naine istus). Minu sõbra ema ütles mulle midagi, millest sain aru vaid sõna "kõlarid". Nägin, et tugitooli kõrval on kaks kõlarit, üks suurem ja teine väiksem. Suurema kõlari peal oli väike lillepott. Läksin väiksema kõlari juurde ja ema ütles, et "eiei, see teine", läksin teise kõlari juurde ja ma ei saanud aru, mida ta tahab, et ma teeksin. Mõtlesin, et äkki pean vaatama, kas juhtmed on taga või pean selle lillepoti maha tõstma. Siis juba hakkas see sõbranna ka midagi ütlema ja eemal kuulsin oma sõbra isa midagi seletamas, millest sain aru vaid osast "eiei kullake...". Selleks hetkeks oli mul juba väga ebamugav, kõik nad seletasid kooris ja ma ei saanud mitte midagi aru. Mu sõber oli ka juba uksele ilmunud, et mis siin toimub, kutsusin teda appi. Tuli välja, et ta ema oli tahtnud, et ma tõstaks selle suurema kõlari täitsa tugitooli kõrvale, võtaksin sealt lillepoti ja et ta sõbranna saaks seda kõlarit kasutada kui lauakest tee jaoks. Minu sõber naljatas seal veel, et see ei ole hea mõte ja kõlarid ei ole selleks mõeldud. Läksime tagasi "oma" tuppa.. ja ma peitsin oma näo salli sisse ja sinna tilkusid suured krokodillipisarad. Härra üritas mind lohutada, et see on normaalne kui ma ei saa aru, mida nad kõik kooris seletavad ja pealegi see on niivõrd totakas mõte, et kõlarit lauana kasutada, et see on loomulik, et ma selle peale ei tulnud. Üritasin end kokku võtta, et mitte suure häälega nutma hakata ja pugesin oma sõbrale kaissu. </div><div><br /></div><div>Pärast värvimist tänas ta ema mind ja ma noogutasin... ja siis ta küsis nagu väikese lapse käest : "ja mis sa ütled sellel puhul". Ütlesin kõigepealt "alstublieft" (mis tähendab umbes: "olge lahke"... siis mõtlesin natuke ja ütlesin veel "graag gedaan" (mis tähendab umbes "meeleldi tehtud" või "pole tänu väärt"). Ja siis ta ema kiitis mind, et väga ilusasti vastatud.. Hakkasime kõik naerma, sain veel õlapatsutuse härra isalt ja kodutee võis alata.</div><div><br /></div><div>Aga kui koju jõudsime, siis tegime värsket salatit ja soojendasime eelmise päeva lasanjet. Kui härra tõstis mulle taldrikusse umbes meetrisuuruse tüki ning sai minult <i>midahelli </i>pilgu, siis ütles ta: "täna me peame sööma nagu ehitajad, sest me oleme kõvasti tööd teinud!". No tõesti, härrad ehitajad!</div><div><br /></div><div>Täna oli siin Hollandimaal üks järjekordne nõmeda ilma päev. Hommikul sadas nagu oavarrest ja mul oli vaja minna ühte asutusse oma sünnitunnistust näitama. Läksin siis sinna asutusse, ootasin järjekorras tund aega ning tulemus oli selline, et Hollandile iseloomuliku bürokraatia tõttu muidugi mu sünnitunnistus neile ei sobinud - nad tahavad saada notariaalset kinnitust ja tõlget. Olin väike vihapunn, läksin sealt asutusest välja ning otseloomulikult just siis, kui olin ratta peale istunud, hakkas täiega, tää-i-ee-ga vihma sadama. Kui jõudsin koju, olin ligumärg ja nägin välja nagu mingi babuulja, sest olin oma kaelaräti endale pähe sättinud. Alles kodus sain teada, milline ma välja nägin. Lilleline rätik oli peas ja mitte just väga ilusasti, rippus nagu mingi narts. Olin torr-torr-torr.</div><div><br /></div><div>Pärastlõunal jäi vihm järgi ja me käisime turul puuvilju ostmas. Ostsime õunu, pirne, nektariine, ploome ja banaane - kõik olid nii magusad ja mahlased. Ja ma sain endale KAHEKSA paari uusi kõrvarõngaid ka. Alguses otsustasin, et panen need, mis rohkem meeldivad, kõrvale ja siis teen oma valiku.. aga no, tundes mind, võib juba varakult eeldada, et valikute tegemine on mõnikord väga keeruline. Et mind nendest valikutest ja end minu otsustamatusest tulenevast peavalust säästa, ütles mu sõber, et võtame siis juba kõik. Oi seda rõõmu! Rõõmu jätkus ka kodus, kui üksteise järel neid kõrvarõngaid proovisin ja siin toas ringi kekutasin. </div><div><br /></div><div>Rõõm kadus üsna pea, kui olime järjekordselt mitu tundi tulutult korterit otsinud. Siin on nii palju libakuulutusi.. ja paljud tahavad üürida ainult ühte tuba oma korterist välja. Või ainult üheks-kaheks kuuks. Kõik need kuulutused, millele oleme reageerinud, on osutunud mingi kalaga kuulutusteks või on lihtsalt halvas piirkonnas. Mul on vahepeal selline tunne, et me ei saagi endale mitte kunagi oma kodu. </div><div><br /></div><div>Ja nii ma siin olengi <i>up and down, up and down. </i>Aga noh, see ei ole kellelegi uudis, et ma selline kord juba olen.</div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-5706999475621878521?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-45442228259236572792011-06-13T22:55:00.003+02:002011-06-13T23:46:15.495+02:00Kuna meil Amsterdamis on viimasel ajal pühad väga moes (hakkasid aprilli keskel pihta ja mul on ausalt öeldes selline tunne, et sellest ajast peale on vähemalt korra nädalas üks riigipüha olnud.. või kui mitte just nii tihti, siis igatahes väga tihti on mul kool pühade pärast ära jäänud - nii ka täna) ja meie oleme väga trenditeadlikud inimesed, siis otsustasime, et tänast püha päeva tuleb käsitleda kui pühapäeva. Pannkookidega! Minu tingimus oli, et olen nõus sööma pannkooke ainult sellisel juhul, kui saan seda ohtra jäätisega teha. Minu kallis peiks vaatas mind sellise näoga, nagu oleksin mingi ilmaime ning avaldas arvamust, et pannkooke peaks sööma ainult tumeda suhkru või tuhksuhkru ja kaneeliga, mispeale sai tema sama pilgu osaliseks, mis minule mõni hetk varem oli heidetud.<div><br /></div><div>Et ilm oli selline, et ei kõlvanud koera saba alla ka (vähemalt daamide meelest), siis tänasel päeval Imbi ja Ärni ei käinud koos poes, vaid vapper meespool pidi selle retke üksi ette võtma. Poest saabus tagasi üks ligumärg numpsakas, kel oli kotis lisaks pannkoogimaterjalidele ka kõik vajalikud asjad lasanje tegemiseks. Ja friikartulid. Küsisin, et milleks need veel vajalikud on, mispeale valgustati mind sellega, et friikartulid on lasanje kõrval väga maitsvad. Kui varem kahtlesin selles, et ta üritab mind paksuks sööta, siis nüüd olen juba üsna kindel, et tal on vist peas salaplaan "Sälli elevandiks 2011".</div><div><br /></div><div>Kahe sekundiga tehti valmis pannkoogitainas ning mina tegin seal kõrval lihtsalt tarka nägu, sest teadupoolest ei ole ma just kõige kõvem pannkoogimeisterdaja. Kui pannkoogid hakkasid üksteise järel sups ja sups valmima, istusin mina lihtsalt köögipõrandal ja jorisesin erinevaid laulujuppe, vahepeal käis üks ülevas tujus pannkoogiküpsetaja mind ninast näpistamas ja põsemusitamas.</div><div><br /></div><div>Pannkoogid olid väga head! Sõin ühe pannkoogi riivitud juustuga ja ülejäänud šokolaadipasta ja vaniljejäätisega. Kõrvale jõin piima ning pärast viiendat pannkooki oli selline tunne, et siia söögilaua taha ma istuma jäängi - kõht oli nii täis! </div><div><br /></div><div>Kuigi mina tundsin, et enam mitte iialgi ei ole mul tarvis süüa, ei kulunud vähe aega selleni, et härra peika juba jälle köögi poole askeldama läks. Temale iseloomulikult hakib ta kõik piinliku täpsuse, kuid siiski üllatava kiirusega ning valmistab ette kausikesed erinevate asjadega. Mõtlesin, et peaks ka ikkagi mingit initsiatiivi üles näitama ja küsisin, et kas ta vajab mu abi. Sain endale ülesandeks brokoli hakkimise (tegelikult küll brokoli pesemise, sest ta oli jõudnud juba need ära hakkida, aga hiljem ta otsustas, et ma võiks iga kimbukese kaheks lõigata - daamile ju ikkagi tegevust vaja) ja sellele värske rohelise värvi andmise, mis seisneb lihtsas võttes, et brokoli tuleb korraks tulisesse vette panna. Ma ei teadnud seda varem, aga tõesti, brokoli läheb nii ilusaks säravroheliseks siis! Lõpuks saime kahepeale, kuigi mina olin seal rohkem moraalseks toeks, selle lasanje ettevalmistamisega valmis ning panime ta ahju. Mingi hetk jõudis ta ka friikartulitega valmis saada ning võisime jälle sööma hakata.</div><div><br /></div><div>Kuigi mul kõht ei olnud eriti tühi, pean nentima, et tema lasanje oli väga hea. Ja friikartulid tõesti sobivad sinna kõrvale. Ikkagi hollandi rahvusroog. </div><div><br /></div><div>Pärast saime veel kohvi juua ja natuke jäätist süüa ning siis otsustasime, et peaksime natukene head muusikat kuulama. Et muusika oli nii hea, siis tuli isegi tantsutuju peale. Tantsisimegi siis... ja siis oli selline hetk, kus mõtlesin, et sain maailma kõige suurema komplimendi osaliseks. Aga eksisin. Olukord järgmine:</div><div>Tantsisime siin ja kallistasime ja siis ta hakkas järgmist lugu panema ja ütles: "What would life be without you..(jõudsin juba hirmsasti rõõmustada ja näole juba tuli selline totter naeratus, et "oiii sa oled nii armas", kuid tema lause ei olnud veel lõppenud)...tube!" Ja ütleme nii, et kui ma talle ka seda nalja rääkisin, siis naersime koos ikka päris tükk aega. Ja kuulasime muusikat ja tantsisime ja tänasime koos youtubejumalaid, et kõik head lood on kergesti kättesaadavad.</div><div><br /></div><div>Kaalu peale ma täna ei lähe, sest arvata võib, et ega õnne see mulle ei too. Aga et täna oli "pühapäev", siis veel võis. Sest kõik dieedid algavad nagunii alati homsest või esmaspäevast.</div><div><br /></div><div>Aga kui rääkida homsest, siis homme tõotab tulla selline päev, kus meid võib kohata härra peiksi vanematekodu esikuseinu värvimas. Olukord lubab head!</div><div><br /></div><div><br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-4544222825923657279?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-59812933126994713242011-06-11T19:26:00.002+02:002011-06-11T19:41:46.185+02:00Viimastel päevadel oleme olnud hõivatud linnuvaatlustega meie tagaaias. Nimelt, meie turteltuvidest on näha olnud korraga ainult üht tuvi. Alguses arvasime, et äkki on nad lahku läinud või on üks neist surnud või äkki jättis emane lind isase maha, sest too tundub kiilanevat (see viimane oli minu sõbra arvamus.. aga tegelikult on sel ühel linnul - arvame, et isasel - pealaelt natuke sulgi puudu ning põhjuseks võib olla see, et meil käib aias üks suurem tuvi nende toitu söömas ja siis see kiilaneva peaga tuvi võitleb alati oma territooriumi eest ja on nii mõnest sulest ilma jäänud).<div><br /></div><div>Igatahes, täna kui jälle istusime aias ning vaatasime, kuidas kutsumata külaline (see suur tuvi) ja üks meie turteltuvidest kaklevad, jõudsime selgusele, et hakkame ilmselt saama varsti tuvibeebisid. Uurisime järgi, et tuvid hauduvad oma mune 14-17 päeva ning seda kordamööda.. see selgitab ka seda, miks oleme viimastel päevadel vaid üht neist korraga näinud. Mõtle kui põnev - me saame beebid! </div><div><br /></div><div>Varsti hakkab meil tuvitoit otsa saama ja peame jälle minema loomatarvete poodi...</div><div><br /></div><div>Rääkides veel lindudest, on näha aias selget hierarhiasüsteemi. Näiteks terror-harakas, kellele tavaliselt ikka meeldib meie elutoas ringi lennata, on katuseboss ja kui mõni meie tuvidest lendab katusele, siis on nad sealt varmad ruttu tagasi alla lendama, sest selle harakaga nalja ei ole. Maapinnal käib olelusvõitlus suure tuvi ja turteltuvide vahel ning Šmiegel Šmirnoff on seda vaadeldes alati enam kui hämmeldunud, sest siiski siiski on tema arvamist mööda tegemist ainuisikuliselt tema aiaga. No ja siis oleme veel meie, kes me toidame linde ja Šmiegel Šmirnoffi ka ja üritame seda loomaaeda kuidagi omavahel lepitada.</div><div><br /></div><div>Aga et tuviteadlased ei jõua alati tööpostil olla, siis võtsime endile täna ühe vaba pärastlõuna ning mängisime õues lendava taldrikuga. Siis jõime keskpäevase võidumängu puhul (sest meie peres kaotajaid ei ole) mõlemad kaks hot shotti.. ja nüüd lähme linna peale, ostame sealt tänase pasta jaoks vajalikku kraami, väikse pudeli konjakit ning võime jälle ühe vaatlusuuringu päeva lõppenuks kuulutada.</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-5981293312699471324?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-67490645091832821992011-06-10T00:05:00.005+02:002011-06-10T16:40:21.406+02:00<a href="http://4.bp.blogspot.com/-RJWHxgQHcjk/TfFIF7iNQDI/AAAAAAAAAI0/SqR2JeLzvac/s1600/Image001.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 240px;" src="http://4.bp.blogspot.com/-RJWHxgQHcjk/TfFIF7iNQDI/AAAAAAAAAI0/SqR2JeLzvac/s320/Image001.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5616349477025431602" /></a><i>Pilt ei ole postitusega kuidagi seotud, lihtsalt tahtsin teile oma ilusat valget ratast näidata.. täna kui käisime kanali ääres härraga piknikku pidamas, tahtis ta teada, et kas ma olen juba oma rattast pilti teinud ja oma vanematele näidanud. No ja nii tegingi pildi ja mõtlesin, et mis siin ikka kade olla ja jagan juba kõigiga.</i><div><i><br /></i>Vahepeal on jälle nii palju juhtunud. Mul oli nädal aega siin külas <a href="http://kilgi.blogspot.com/">Jaanika</a>, kellega sai ikka kõvasti nalja tehtud ja veelgi enam falafele ja friikartuleid söödud. Mis tuletab mulle meelde, et pidin juba ammu tegema postituse hollandi toidu(ja muude alade)kultuurist. Aga ausalt, mul pole viimastel aegadel olnud mahti üldse arvuti taga istuda.<div><br /></div><div>Vahepeal juhtus mul selline põnev lugu, et Šmiegel Šmirnoff ründas mind.. või noh, õigemini ma paitasin ja väntsutasin teda.. ja siis ta vaatas korra kõrvale ja tegin veel Jaanikale nalja, et Šmiegel Šmirnofil on täpselt selline nägu peas, et: "Oh, give me a break!" ja kui jõudsin selle lause lõpetada, siis hüppas ŠŠ mulle hammastega kätte kinni.. ja küüntega ka. Nii juhtuski, et sain endale vasaku käe pöidla siseküljele 2cm pikkuse hirmsasti veritseva haava (Šmiegel Šmirnoff oli nii hea tabaja, et tabas nagu naksti pöidla veresoonde) ja veel kaks väikest küünekriimustust ka. Pärast tuli ta mu käest vabandust paluma.. ja kuigi ma tahtsin ta peale kuri olla, ei suutnud ma, sest no... ta on ju ikkagi minu armas kiiiiiisu! Minu härral sõbral tuli kassi peale vihane olemine paremini välja, siiamaani küsib ta iga kord kui nad kokku põrkavad Šmiegel Šmirnofilt: "mida sa tegid Sälli käega??!"</div><div><br /></div><div>Jaanikal oli muidugi siin väga interessant olla ka.. näiteks ühel hommikul ärkas ta üles selle peale, et toas oli meetrisuurune harakas, kes oli elutuppa lennanud köögiukse kaudu (meil on aken Šmiegel Šmirnofi tualetiskäimise puhuks alati lahti), aga välja soovis ta minna elutoa aknast, mis paraku oli kinni. Nii oligi, et lind lendas hirmunult toas ringi, oli teinud veel väikse kakakese elutoa söögilauale ning Jaanika pidi selle olukorraga toime tulema. Ütlen ausalt, et mina oleks selles olukorras ilmselt hirmu kätte ära surnud. HARAKAS!!! Mul oli juba siis paanika kui ükskord oli elutoa topeltakende vahel väike leevike.. tahtsin teda päästa, aga minu hirm tiivuliste ees on suurem kui garaaž, mis mahutaks kümmet mind ja vähemalt kaht rekkaautot.</div><div><br /></div><div>No ja siis ühel õhtul hakkas Jaanika imelikult sügelema ja me arvasime, et äkki on võimalik, et ta sai elutoa diivanilt kirbud. On see võimalik, et seal on kirbud ja mujal majas mitte? Lugesime netist, et kassikirbud inimestele ei tule.. ja meil kellegil ei ole olnud selliseid punne. Igatahes kolisime ta siis minu kolossaalsesse ruumi (sõltumatute mõõtmistulemuste järgi on selle toa ruumala 6 ruutmeetrit - mõõtsime Jaanika kehapikkusega, mis on 1.82cm). No.. ja siin me siis magasimegi, nagu telklaagris.</div><div><br /></div><div>Kooliga on lood nii, et teen juba vaikselt eksamiharjutusi.. need harjutused ei olegi nii rasked, midagi saab koha peal välja mõelda. Kuigi minu suuline hollandi keel võiks ikka oluliselt parem olla, sest ikka päris palju on hetki, kus ma ei saa aru, millest jutt käib (näiteks kui uudiseid kuulan). Samas aga minu kallis peiks ütles mulle, et ta on üllatunud, et ma juba nii hästi räägin. Ja viimast kontrolltööd lugedes oli ta väga üllatunud, et kuidas mul peaaegu üldse vigu pole nii rasketes lausetes. Mul muidugi kõrvad liikusid suurest rõõmust ja uhkusest.</div><div><br /></div><div>PS. Hakkasin siin täna (päev pärast postituse kirjutamist) üle lugema, et mida ma siis siia olen kirjutanud ja endalegi üllatuseks märkasin et olin kirjutanud et mu toa RUUMala on 6m2.. vanasti, kui koolis käisin, siis teadsin, et ruumala on mahuühik ja et toa puhul räägime ikkagi PINDalast.. aga noh, keskkooli lõpetamisest on juba 5 aastat mööda läinud... oeh. lammas.</div></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-6749064509183282199?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-1459680300207523632011-06-05T19:24:00.000+02:002011-06-05T19:26:04.457+02:00<a href="http://4.bp.blogspot.com/-CP1gBS-zdpY/Teu79bpJgqI/AAAAAAAAAIs/owMZhf4ieGY/s1600/StillCap0018.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 240px;" src="http://4.bp.blogspot.com/-CP1gBS-zdpY/Teu79bpJgqI/AAAAAAAAAIs/owMZhf4ieGY/s320/StillCap0018.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5614788024514216610" /></a>Alates tänasest kannab meie kiisu uut nime: Šmiegel Šmirnoff<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-145968030020752363?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-48453501147013642202011-06-01T22:30:00.003+02:002011-06-01T22:46:33.078+02:00Täna õhtul oli natuke külmem kui viimastel päevadel (rattaga sõites tundub veel eriti külm) ning minu sõber härra tahtis teada, et kus võiksid olla tema kindad. Mõtlesin natuke ja pakkusin välja kolm varianti, kus need olla võiks. Et kas need on meie kummuti alumises sahtlis või ma pakkisin need kohvrisse koos meie teiste talveriietega ja toimetasin selle kohvri pesukööki või on nad mu käekotis, mida kandsin talvel... Läksin esimesena kummuti juurde ja need olid täpselt seal, kus arvasin neid olevat. <div><br /><div>Selle peale ütles minu kallis:"Vot sellepärast ma sind armastangi, et sa tead alati, kus mu asjad on."</div><div>Mille peale küsisin mina:"Kas sa ainult selle pärast armastadki mind või on mul veel mõni märkimist väärt omadus?"</div><div>Ning härra vastas:"Ja selle pärast armastan sind ka, et sa alati nii rumalaid küsimusi küsid. Totu."</div></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-4845350114701364220?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-17112750756138908552011-05-31T15:42:00.003+02:002011-05-31T15:55:53.060+02:00Eile unustasin rääkida sellest, et lisaks kõigele muule tekkis mul nendest puhastusvahenditest näole allergiline reaktsioon. Vasak põsk ja lõug oli punane ja täppe täis. See meenutas mulle end peegelpildist siis, kui läksin pärast postituse tegemist hambaid pesema. <div><br /></div><div>Hommikul küsis mu kallis, et kas ma ikka tahan sinna tagasi minna.. et ma ei peaks seal töötama, kui see mulle sellist stressi ja füüsilist piina valmistab. Ütlesin, et ega ma mingi nõrguke pole ning väntasin tugevat vihmasadu trotsides oma hotelli poole.</div><div><br /></div><div>Täna aga selgus, et seal hotellis on nii mõningaid asju, mille kohta tööagentuurist mulle midagi ei öeldud. Näiteks on toateenijal aega tubade koristamiseks ütleme et 13.30ni. Kui koristad kauem, siis on see su oma probleem - palka saad ikkagi ainult selle ajani, mis paberil kirjas on. (Eile töötasin kella viieni, aga makstud oleks kella poole kaheni).. ja siis täna selgus ka see, et tüdrukud ei võta tavaliselt oma pausi välja (kuigi pausi eest ei maksta), sest muidu ei jõua lihtsalt tööga valmis.. ning pooled tulevad tööle tund aega enne töö algust oma vabast ajast, sest muidu lihtsalt ei jõua õigeks ajaks tubasid tehtud. </div><div><br /></div><div>Suurem osa sealsetest töötajatest on Poolast või Aafrika riikidest, kes ei räägi head inglise või hollandi keelt ning kel ei ole muud võimalust, kui hambad ristis see töö ära kannatada (või siis tagasi koju minna, kus sama töö eest makstav palk on 3 korda väiksem) .. aga kõik vihkavad oma tööd ja rääkisid mulle, et kui neil ainult oleks võimalus midagi muud teha, siis nad teeksid seda heameelega.. ja ütlesid, et kui mul on võimalik sealt ära minna, siis andku ma minna. Näiteks oli seal üks tüdruk, kes sööb igapäevaselt morfiini, sest tal on sellised seljavalud sellest tööst, aga võimalust tööd lõpetada ei ole, sest peab üksi oma last kasvatama. Ja no need jutud, mida ma seal täna kuulsin - hirmus!</div><div><br /></div><div>No ja siis sai mu tööpäev läbi ja ma läksin ja arutasin seda kõike selle bossiga seal.. kes ütles mulle, et kõige tähtsam on mu tervis.. ja et kui ma ei taha või ei saa seda tööd teha, siis nad saavad aru, aga neil on kahju, kui ma ära lähen, sest ma pidavat olema tore, töökas ja naljakas.</div><div><br /></div><div>No ja nüüd ongi asjad sellised, et preili pirtspekk oli oma elu kõige lühemal tööpostil. KAKS päeva - minu uus rekord!</div><div><br /></div><div>Jätkan tänasest tööotsinguid. Kohtumiseni.</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-1711275075613890855?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-37644586313842387812011-05-30T23:55:00.002+02:002011-05-31T00:17:01.775+02:00Täna oli minu esimene tööpäev uues kohas. Pidin kella üheksaks minema kohale. 5 minutit enne üheksat olin hotelli vastuvõtus, et hakata pihta toateenija kohustustega. Siis aga selgus, et kuna mul on esimene päev, siis oleksin pidanud kella 10.30 tulema. Seal tööagentuuris, mille kaudu ma sinna sain, sellest mulle midagi muidugi ei räägitud. Saatsin siis oma härrale sõnumi, et pangu kohv hakkama, sest ma väntan koju tagasi (ta pidi kell 10 välja minema). Tulin koju ja saime koos veel ühe tassitäie kohvi juua ning aias päikese käes jutustada. Kell 10 läksime kodust välja ning juba enne õiget aega olin kohal.<div><br /></div><div>Mulle näidati ette, mida ma tegema pean.. ja ma pean nentima, et tänasest päevast peale imetlen inimesi, kes selle tööga hakkama saavad ning ühtlasi ei joo ma enam kunagi hotellitoas asuvast klaasist enne, kui olen selle üle loputanud.. sest olgem ausad, toateenijatel võib olla lappidest puudus ning on võimalik, et on juhtunud, et sama lapiga, millega enne puhastati wc-potikaant, antakse viimane poleerimislihv veinipokaalile (mina seda ausalt ei teinud.. aga kogemata nägin sellist asja täna pealt). Mingil hetkel kui vahetasin järjekordse toa voodipesu, tulid mul pisarad kurku... tekk oli raske ja tekikott nii ära triigitud (ja tärgeldatud?).. tundsin, et olen kobakäpp ja nii aeglane. Siis sain vihaseks enda peale ja hakkas tulema vaikne jonn.</div><div><br /></div><div>Keskpäeval oli meil lõunapaus ja sõin võileibu (ja banaani), mis kallis mulle hommikul kaasa oli teinud ja pannud.. ja mõtlesin, et küll läheb paremaks.</div><div><br /></div><div>Kuid, nagu arvata võib... läheb sellistel hetkedel ainult halvemaks. Kui mu tööpäev sai läbi, (kella 5 paiku, kuigi tavaliselt peaksime töötama umbes kolmeni ja ma salamisi lootsin, et jõuan veel kooligi minna) siis selgus, et ma ei saa tänase päeva eest palka, sest see oli treeningpäev.. ning ühtlasi oli kadunud kontorist see proua, kelle kätte ma hommikul oma ID-kaardi olin andnud. Keegi ei teadnud, kus on mu dokument.. ning mul hakkas vägisi uuesti nutt kurku tulema.. ma ei tahtnud teiste ees nutma hakata, aga ausalt, ma tundsin end nii halvasti ja selline tunne oli, et kogu maailm on minu vastu. Enne kui ära hakkasin minema, leidis üks mees mu ID-kaardi ning ma sain oma päevaga lõpetada. </div><div><br /></div><div>Kui olin hotelli ees, siis alles hakkasin tõeliselt töinama. No, et kuidas ma selline kobakäpp ja saamatu olen ja, et miks ainult minuga sellised asjad juhtuvad jne jne. Pidin endale ostma ka uued kingad... nii oligi, et helistasin oma kallile, nutsin natuke telefonis ja leppisime kokku, et saame linnas kokku. </div><div><br /></div><div>Lonkisin mööda tänavaid, mõtlesin, et olen üks saamatu luuser ja et kogu maailm on minu vastu. Seda ainult selle ajani, kuni nägin oma sõpra, kes kallistas mind ja ütles: oh sa mu vaene väike (<i>oh my </i><i>poor </i><i>little baby</i>).. ja et kui ma ei taha, siis ma ei pea sinna enam mitte kunagi minema ja et nii ei saa ju töötada, kui ma end seal nii halvasti tunnen. Ja siis mul juba läkski tuju paremaks (kuigi homme ma lähen jälle tagasi, sest ma ei usu, et see jääbki nii rõvedaks).. no ja siis kõndisimegi nii, et mina olin ta kaitsva käe all.. ja enam ei tundunudki kõik nii jube. Isegi jalad ja selg ei valutanud enam nii kõvasti. </div><div><br /></div><div>Käisime ostmas igasugust toidukraami ja kui koju jõudsime, sain mina minna pesema ja tema hakkas süüa tegema.. ja pärast kosutavat dušši ja maitsvat õhtusööki tundsin end juba päris hästi.</div><div><br /></div><div>Kui ma selle tööga hakkama saan, siis saan kõigega hakkama!</div><div><br /></div><div>aa, ja ma tahtsin veel ju kirjutada sellest, kuidas kinos ja pärast väljas käisime, aga vist enam ei jõua, sest keegi peab hommikul 7.46 ärkama, et rikkus ka meie majja saabuks.</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-3764458631384238781?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-55054192442390494922011-05-28T22:29:00.003+02:002011-05-28T22:34:39.000+02:00Ma olen armunud! <a href="http://www.youtube.com/watch?v=Ts0c2oJLfOU">Sellesse</a> loosse! <div>Esitajaks siis iisraeli-hollandi päritolu lauljaga Keren Ann, kel on nii ilus puhas hääl... ja no need sõnad! Juba loo nimi on väga intrigeeriv : <i>My name is trouble</i> </div><div>(ja võib-olla tõesti olin ainus inimene maamunal, kes selle looga enne väga kursis ei olnud.. aga nüüd õnneks olen!)</div><div><br /></div><div><div style="text-align: center;"><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; ">My name is trouble my first name’s a mess</span></i></div><div style="font-style: italic; text-align: center; "><span class="Apple-style-span" style="font-style: normal; "><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; ">No need to greet me I’m here to confess</span></i></span></div><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic; font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; "><div style="text-align: center;"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, serif; font-size: 16px; font-style: normal; "><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; ">But if you let me hold you I won’t hold my breath</span></i></span></div></span><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic; font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; "><div style="text-align: center;"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, serif; font-size: 16px; font-style: normal; "><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; ">And if you let me love you I will love to death</span></i></span></div></span><div style="font-style: italic; text-align: center; "><span class="Apple-style-span" ><br /></span></div><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic; font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; "><div style="text-align: center;"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, serif; font-size: 16px; font-style: normal; "><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; ">My chase is endless I tend to obsess</span></i></span></div></span><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic; font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; "><div style="text-align: center;"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, serif; font-size: 16px; font-style: normal; "><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; ">No game lives up to my need to possess</span></i></span></div></span><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic; font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; "><div style="text-align: center;"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, serif; font-size: 16px; font-style: normal; "><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; ">But if you let me hold you I won’t hold my breath</span></i></span></div></span><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic; font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; "><div style="text-align: center;"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, serif; font-size: 16px; font-style: normal; "><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; ">And if you let me love you I will love you to death</span></i></span></div></span><div style="font-style: italic; text-align: center; "><span class="Apple-style-span" ><br /></span></div><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic; font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; "><div style="text-align: center;"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, serif; font-size: 16px; font-style: normal; "><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; ">I'm petrified of emptiness another side of loneliness</span></i></span></div></span><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic; font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; "><div style="text-align: center;"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, serif; font-size: 16px; font-style: normal; "><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; ">Will always tend to break me in two</span></i></span></div></span><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic; font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; "><div style="text-align: center;"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, serif; font-size: 16px; font-style: normal; "><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; ">If you’re to come back to me, in pieces or a melody</span></i></span></div></span><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic; font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; "><div style="text-align: center;"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, serif; font-size: 16px; font-style: normal; "><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; ">There couldn’t be a better way through</span></i></span></div></span><div style="font-style: italic; text-align: center; "><span class="Apple-style-span" ><br /></span></div><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic; font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; "><div style="text-align: center;"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, serif; font-size: 16px; font-style: normal; "><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; ">My name is trouble my first name’s a mess</span></i></span></div></span><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic; font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; "><div style="text-align: center;"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, serif; font-size: 16px; font-style: normal; "><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; ">Born to deceive you brought up to redress</span></i></span></div></span><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic; font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; "><div style="text-align: center;"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, serif; font-size: 16px; font-style: normal; "><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; ">And if you let me hold you I won’t hold my breath</span></i></span></div></span><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic; font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; "><div style="text-align: center;"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, serif; font-size: 16px; font-style: normal; "><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; ">But if you make me need you I will need you less</span></i></span></div></span><div style="font-style: italic; text-align: center; "><span class="Apple-style-span" ><br /></span></div><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic; font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; "><div style="text-align: center;"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, serif; font-size: 16px; font-style: normal; "><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; ">I'm petrified of emptiness another side of loneliness</span></i></span></div></span><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic; font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; "><div style="text-align: center;"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, serif; font-size: 16px; font-style: normal; "><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; "><a href="http://www.sweetslyrics.com/Keren%20Ann.html" title="Keren Ann lyrics" style="font-size: 9pt; color: rgb(79, 79, 79); font-family: Helvetica, Arial, Tahoma; text-decoration: none; "><span style="font-size: 5px; ">Find More lyrics at www.sweetslyrics.com</span> </a></span></i></span></div></span><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic; font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; "><div style="text-align: center;"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, serif; font-size: 16px; font-style: normal; "><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; ">Will always tend to break me in two</span></i></span></div></span><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic; font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; "><div style="text-align: center;"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, serif; font-size: 16px; font-style: normal; "><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; ">If you’re to come back to me, in pieces or a melody</span></i></span></div></span><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic; font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; "><div style="text-align: center;"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, serif; font-size: 16px; font-style: normal; "><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; ">There couldn’t be a better way through</span></i></span></div></span><div style="font-style: italic; text-align: center; "><span class="Apple-style-span" ><br /></span></div><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic; font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; "><div style="text-align: center;"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, serif; font-size: 16px; font-style: normal; "><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; ">My name is Trouble my first name’s a mess</span></i></span></div></span><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic; font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; "><div style="text-align: center;"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, serif; font-size: 16px; font-style: normal; "><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; ">No need to greet me I’m here to confess</span></i></span></div></span><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic; font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; "><div style="text-align: center;"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, serif; font-size: 16px; font-style: normal; "><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; ">But if you let me hold you I won’t hold my breath</span></i></span></div></span><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic; font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; "><div style="text-align: center;"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, serif; font-size: 16px; font-style: normal; "><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; ">And if you let me love you I will love you to death</span></i></span></div></span><div style="font-style: italic; text-align: center; "><span class="Apple-style-span" ><br /></span></div><span class="Apple-style-span" style="font-style: italic; font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; "><div style="text-align: center;"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, serif; font-size: 16px; font-style: normal; "><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; ">And if you let me hold you I won’t hold my breath</span></i></span></div></span><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; "><div style="font-style: italic; text-align: center; "><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, serif; font-size: 16px; font-style: normal; "><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; ">And if you let me love you I will love you to death.</span></i></span></div><div style="font-style: italic; text-align: center; "><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, serif; font-size: 16px; font-style: normal; "><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: medium; "><br /></span></i></span></div><div style="text-align: left; ">Lihtsalt I-ME-LI-NE!</div><div style="text-align: left; ">Aitäh Kairile, kelle kaudu see lugu minuni jõudis:)</div><div style="text-align: left; "><br /></div><div style="text-align: left; ">Aga nüüd panen saapad jalga, sest meie läheme härraga kinno!</div><div style="text-align: left; ">Tot ziens!</div></span></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-5505419244239049492?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-30260266579881776232011-05-28T12:09:00.003+02:002011-05-28T12:15:51.890+02:00Viimastel päevadel ei saanud ma sisse logida oma Bloggeri kontosse... midagi oli kuskil väga valesti, nii, et ma ei saanud lugedagi ühtegi Bloggeri kommentaari, rääkimata sellest, et ise mõnda postitust kommenteerida või uut sissekannet teha. Ja ma pean nentima, et siis, kui blogida ei saa, on isu seda teha ERITI suur. Kuigi ega mul polekski midagi erilist öelda olnud.. <div><br /></div><div>Peale selle, et mul on nüüd täiesti ametlik täiskohaga töö ühes hotellis. Alustan esmaspäeva hommikul ja loodan, et saan töötada ka nädalavahetustel, sest siis saan edasi koolis käia. Kui ma pean tööl olema ainult nädala sees, siis pean hakkama uuesti tööd otsima, sest kooli pooleli jätta ma ei kavatse.</div><div><br /></div><div>Ja veel: meie aeda ühe puu otsa on kolinud kaks nii armsat turteltuvi, et te isegi ei usuks, et nad päris on, kui te neid näeksite. Nii ilusad, nagu kuskilt muinasjuturaamatust! Esimestel päevadel toitis mu sõber neid saiaga ning linnud olid väga arad.. nüüd ostsime neile päris tuvitoitu ja tuvid on ka meiega juba rohkem ära harjunud. Ning meie kass saab aru, et need turteltuvid me sõbrad on, nimelt ei ründa ta neid (kuigi kõik teised linnud - hoidke piip ja prillid!) ja nii me seal aias istume viiekesi. Kaks turtelinimest, kaks turteltuvi ja üks nunnu kiisu, kellel on vist ka peiks tekkinud, igatahes käib meie aias kass, kes on esimene kass, keda meie kiisu ei ründa. Ja tundub, et minu linnuhirm nende lindude puhul ei kehti.. sest nad on nii armsad ja ilusad ja ma tean, et nad ei teeks mulle midagi halba.</div><div><br /></div><div>Kena laupäeva kõigile!</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-3026026657988177623?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-33395576606376550862011-05-23T22:02:00.003+02:002011-05-23T22:05:32.710+02:00... miks võileivad, mis mulle kooli kaasa tehakse, nii hästi maitsevad!<div>Sinna on pandud sisse üks salajane komponent - kõige magusam musi:)</div><div>Täna hommikul ise nägin, kuidas neid meisterdatakse - hoolikalt pannakse võileiva vahele erinevaid asju ning <i>finishing touch</i> on üks magus musi!</div><div><br /></div><div>Kui kunagi <a href="http://marta.wordpress.com">Marta</a> kirjutas, et Pots tema võileibadega nii teeb, siis mõtlesin, et oh kui armas.. aga tundus ebatõenäoline, et minu võileibadega kunagi nii võiks juhtuda. Aga näed... kõike võib ette tulla!</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-3339557660637655086?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-58032463230825880862011-05-22T16:36:00.002+02:002011-05-22T19:36:13.801+02:00<a href="http://1.bp.blogspot.com/-o1ROc7Z2a5g/TdkfowCCs9I/AAAAAAAAAIg/XPaCqur58YM/s1600/kiiiisu.jpeg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 213px;" src="http://1.bp.blogspot.com/-o1ROc7Z2a5g/TdkfowCCs9I/AAAAAAAAAIg/XPaCqur58YM/s320/kiiiisu.jpeg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5609549595815359442" /></a>Foto autor: <span class="Apple-style-span" style="font-family: Arial; font-size: 11px; ">Larah E. Tompa</span><div><span class="Apple-style-span" >Pilt on tehtud meie festivalil.. ja pildi peal on muidugi meie kõige kallim ja armsam kiisu, kes valvab, et keegi üles magamistubadesse kondama ei läheks.</span></div><div><span class="Apple-style-span" ><br /></span></div><div><span class="Apple-style-span" >Täna on olnud selline mõnus ja vaikne pühapäev.. pikutasime siin ja tegime süüa ja ikka palju paisid meie armsale kiisukesele ka. </span></div><div><span class="Apple-style-span" ><br /></span></div><div><span class="Apple-style-span" >Eile oli hommikul suurpuhastuspäev ja pärast seda oli šokolaaditordipäev ja veel selline päev ka, kus käisime natuke ratastega linnas sõitmas. Kui jõudsime ühe sillani, kust alati lihtsalt mööda sõidame, aga mida tavaliselt ületa, siis küsis mu kallis mu käest, et kas ma tean, et see on Amsterdami kõige kuulsam sild. Sõitsime siis juba sillale ja ma tahtsin teada, et miks see sild siis nii kuulus on. Ja härra vastas: "Kas sa siis ei näe, kui õnnelikud on inimesed, kui nad kõnnivad üle selle silla?" Vaatasin ringi ja tõesti, inimesed - noored ja vanad, käisid paarides käsikäes ja kõigil olid naeratused suul. Taevas oli kuu ja tähed ja sillal põlesid tuled...</span></div><div><span class="Apple-style-span" ><br /></span></div><div><span class="Apple-style-span" > Ilus.</span></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-5803246323082588086?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-61397623885769477902011-05-19T21:05:00.004+02:002011-05-20T00:25:03.350+02:00<a href="http://1.bp.blogspot.com/-z9cIlA4Pcdg/TdVrypzTsDI/AAAAAAAAAIU/2v7cP1vmHGY/s1600/Image003.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 240px; height: 320px;" src="http://1.bp.blogspot.com/-z9cIlA4Pcdg/TdVrypzTsDI/AAAAAAAAAIU/2v7cP1vmHGY/s320/Image003.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5608507428918505522" /></a><br />Kui pärast pikka ja väsitavat päeva koolist ja töölt koju tulla ning ukse peal on sind ootamas üks rõõmus nurru lööv kiisuke ja heas tujus ning just õhtusöögiga valmis saanud sõbrake... ja pärast seda saab jalad seinale lüüa, natuke kaisutada - siis ei oskagi palju rohkemat tahta.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-6139762388576947790?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-3416093952019839752011-05-14T17:54:00.002+02:002011-05-14T18:07:58.783+02:00Pärast seda, kui olin endale saanud uued püksid, mida lubasin kanda ainult koos härraga koos olles, avastasin, et neile sobiksid hirmsasti üks valge vöö või püksirihm. Eile kui siin mõtisklesin püksirihmast, jäi mu pilk härra vöökohale ning tema imeilusale rihmale.. Ütlesin talle: "Kuule tead, mul oleks su püksirihma vaja..."<div>Seejärel vaadati mind korraks suurte silmadega... siis mõtiskles ta korra ning võttis pükstelt oma rihma, ulatas selle mulle ja ütles: "Nojah, püksid on meie peres niikuinii sinu jalas, võta siis juba rihm ka."</div><div><br /></div><div>Õhtul käisime välikohvikus istumas ja vanalinnas söömas, täna aga käisime ja ostsime mulle valge püksirihma.</div><div><br /></div><div>Ning mind paneb hämmastama, kui hästi ta suudab minust ja mu naljadest aru saada. Näiteks teeb ta väga selget vahet Imbi&amp;Ärni ja Robi&amp;Bobi laadsetel käitumisviisidel, kuigi ta ei ole lugenud Kivirähka ega näinud ühtegi episoodi "Robi ja Bobi" koostegemistest. Ja eestikeelseid vandesõnu kasutab ta väga loomulikult ning õiges kohas. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga nii see on.</div><div><br /></div><div><br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-341609395201983975?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-5768801056941728562011-05-12T13:00:00.000+02:002011-05-13T22:45:58.941+02:00Viimastel päevadel on läinud mul siin nii, et on olnud au saada mitmete uute asjade omanikuks. Kõige rohkem rõõmu valmistab mulle see, et mul on nüüd täitsa täitsa oma jalgratas. Mu uus ratas on valge ja sõidab kiiresti nagu välk! Ostsime tegelikult kaks jalgratast, minu sõber sai musta jalgratta omanikuks. Nüüd sõidame kahekesi linnas ringi oma musta ja valge rattaga ja oleme nagu must ja valge koer. Muretsesime ratastele uued lukud ja esi- ja tagatuled ning tema rattale monteerisime külge veel ketikaitse (esimesel päeval määris ta oma püksid ketiga ära) ja kasti, kuhu võime sisse panna oma Imbi ja Ärni leide. <div><br /></div><div>Eile tegime kohe proovisõidu, käisime poes ja ostsime hulganisti igasugust kraami. Proovisõit läks peaaegu edukalt, kuigi korra kaotasime oma paprikad ära (aga et ma sõitsin taga, siis sain need üles võtta) ja korra oleks mu sõber vist surma saanud. See oli nii jube! Seisime valgusfoori taga ja võisime minna otse ja paremale. Mina arvasin, et ta plaanib minna paremale ja meie valgusfoor läks põlema. Ütlesin talle, et ta võib minna. Ja ta hakkas sõitma, aga mitte paremale, vaid otse!! Mul jättis süda kaks lööki vahele, kui kõrvalt tuli üks auto ja peaaegu oleks olnud avarii. Pärast ta ütles mulle naljaga : "Näed, usaldasin sind pimesilmi ja kohe hoobilt oleks surma saand." Mina ehmatasin vist isegi rohkem ära kui tema, ta pärast naljatas selle üle, aga ega see tegelikult väga naljakas ei olnud.</div><div><br /></div><div>Laupäeval oli meil siin naabruskonna festival - väga tore oli ja meil ning meie viiel naabermajal käis kokku umbes 600 külalist. Meie aedades ja elutubades mängis kokku üle 25 artisti. Enne festivali sättisin mina asju paika, kui saabus mu sõber, kes oli mulle üllatuse teinud. Ta tõi mulle Laura lõhna - selle sama, mille talvel pesumasinasse panin. Ta oli ka endale lõhna ostnud ja ütles, et talle meeldiks väga, kui ma seda pesumasinasse ei paneks, aga et kui ma väga tahan, siis võin seda teha. </div><div><br /></div><div>Pühapäeval, emadepäeval, läksime linna peale, et leida ta emale kooki (alguses pidime ise tegema, otsisime isegi retseptid välja, aga kui me pärast festivali hakkasime magama minema, siis arutasime, et äkki on parem kui koogi ostaksime), aga enne käisime veel paarist poest läbi ja nii juhtuski, et saime mõlemad uute päikseprillide omanikeks ja mina sain endale veel riideid - teksaseeliku, topi ja Birkenstocki plätud. Ta rääkis juba ammu, et peame mulle need ostma, aga ma olin kogu aeg nende vastu, sest ma ei taha sel suvel varbavaheplätudega käia. Nüüd saime mulle mõistliku hinnaga klassikalise mudeli. Lõpuks läksime ka pagariärisse ja saime ta emale õunakoogi. </div><div><br /></div><div>Eilset hommikut alustasime tordi, maasikate ja vahukoorega, sest nagu mu sõber ütleb, vahepeal tuleb end premeerida. Pärast seda sõitsime oma ratastega linna, et viia mu kell parandusse.. aga kahjuks ei saanud nad mu kella parandada. Maksime 6 euri patareide eest, sest nad arvasid, et asi on patareides, kuid selgus, et siiski mitte. Sain selle kella oma õelt 9. klassi lõpetamise puhul ja tegelikult on sellest aega omajagu möödas. Lubasin oma sõbrale, et ma nutma ei hakka ja et kui me kunagi peaksime leidma kella, mis mulle meeldib, siis olen nõus seda kandma. Et ma olin natuke kurvakas, siis arvas mu sõber, et peaksime mulle teksapüksid ostma. Ma ei olnud eriti tujus ja proovisin peaaegu vastumeelselt pükse, mis ta mulle riietuskabiini tõi. Lõpuks ostsime ühed teksad, mis ei olnud just minu "cup of tea", aga talle meeldisid need nii väga, et mõtlesin, et teen talle head meelt. Sest tegelikult tahtis tema ju minu tuju paremaks teha.. Hiljem, kui juba kodus olime, siis pidin nentima, et need teksad on tegelikult väga mugavad.. ja et küll ma nendega ära harjun. Härra sõber aga ütles selle peale, et ma näen nendes pükstes nii kuum välja, et ta arvab, et parem oleks, kui ma neid üksi väljas käies ei kannaks. Nii lubasingi talle, et kannan neid pükse vaid siis, kui koos kuskile läheme.</div><div><br /></div><div>Ja eile õhtul, pärast oma peaaegu edukat ostlemistuuri, tegime õhtusöögiks lõhefileed koorekastme, jasmiiniriisi ja nende.. (mis need ongi) roheliste ubadega. Väga nämm oli. Nagu ikka, kui me millegiga kahekesi hakkama saame, teeme "viska viis!" moodi asja, aga käsi kokku ei löö ja siis kiidame teineteist ja oma koostööd taevani. Imbi ja Ärni, noh.</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-576880105694172856?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-19214147876746508322011-05-02T17:55:00.007+02:002011-05-03T13:00:51.320+02:00<a href="http://2.bp.blogspot.com/-gutBAeDHaAg/Tb_gQCAoPyI/AAAAAAAAAIM/pVN3nwy8EeQ/s1600/Image011.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 240px; height: 320px;" src="http://2.bp.blogspot.com/-gutBAeDHaAg/Tb_gQCAoPyI/AAAAAAAAAIM/pVN3nwy8EeQ/s320/Image011.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5602443027494223650" /></a><br /><div style="text-align: left;">Samal ajal kui Eestis tähistavad inimesed 30. aprillil volbripäeva, tähistavad hollandlased kuningannapäeva. Selle päeva nimetus tuleb sellest, et eelmise kuninganna sünnipäev oli 30. aprillil. Praeguse kuninganna sünnipäev on tegelikult küll jaanuaris, aga et inimesed on selle peopäevaga harjunud, siis ei muudetud pidustuste päeva.</div><div style="text-align: left;"><br /></div><div>Kuningannapäev on selline päev, kus kõik riigiasutused on kinni ja linnas käib tõeline möll. Kuningannal endal küll vaba päeva ei ole, sest sel päeval käib ta kahes erinevas linnas inimesi tervitamas ja vaatamas nende ettevalmistatud kultuuriprogrammi. </div><div style="text-align: center;"><br /></div><div>Et see oli minu esimene kuningannapäev, siis mu sõber arvas, et peaksime kindlasti linna minema (kuigi talle endale see väga ei meeldi, sest inimesed on kõik purjus, urineerivad ja oksendavad tänavatel ja ega see just väga meeldiv pilt ei ole). No ja nii me läksimegi linna.</div><div><br /></div><div>Tänavatel müüsid inimesed asju, mida neil endil enam vaja ei ole: riideid, raamatuid, mänguasju ja muid erinevaid jupstükke. Mõni pood oli ka tänavale oma letid püsti pannud</div><div> (kuningannapäeval ei pea müügi pealt makse maksma) ja nii sain endale pikendusjuhtme, kuhu võin lausa kuus pistikut sisse panna - ja see maksis vaid 3.50. </div><div><br /></div><div>Igal pool olid DJ-d ja tantsivad inimesed.. samuti sai süüa-juua osta pea iga paari meetri tagant. Me käisime selle päeva jooksul kolm korda söömas. Ja jõime ikka ka. Tavaliselt, kui joome härraga midagi alkohoolset, siis on selleks konjak. Otsustasime, et ostame endale pudeli, aga alkoholipoed olid kinni, seega pidime minema ööpoodi, kus saime oma pudeli eest maksta kümme euri enam kui tavaliselt (tavaliselt on me pudel Remy't 29.90, seekord saime maksta 39.90 - limpsisime oma konjakit, endal euromüntide maitse suus).. aga noh, sellest pudelist jätkub veel üheks ürituseks ja klaasi hind on ikkagi odavam kui osta kuskilt</div><div> baarist või klubist (mida tavaliselt oleme teinud, kui väljas oleme käind). </div><div><br /></div><div>Kanalitel käis ka kõva möll, inimesed sõitsid paatidega ringi ja igast paadist kostis muusika. Tänavad olid kaunistatud oranžide kaunistustega ja ka inimesed kandsid oranže riideid. Meiegi ostsime omale peoprillid, et tunda end ikka tõeliste kuningannapäevalistena. Tantsisime nagu hullud ja käisime linna peal ringi... naeratused kõrvuni.</div><div style="text-align: center;"><br /></div><div>Õhtul tulime koju, enne ostsime endale ühest restoranist veel takeaway kaasa ja kuulasime muusikat ja tantsisime oma toas. Oeh. Temaga koos on nii hea!</div><div><br /></div><div><img src="http://3.bp.blogspot.com/-JkqKuNFp5Kk/Tb_gEOPZlJI/AAAAAAAAAIE/EJrWUe7DxQA/s320/Image016.jpg" style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 240px; height: 320px;" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5602442824618972306" /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-1921414787674650832?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-74761951575897944302011-04-25T21:50:00.002+02:002011-04-25T22:23:25.298+02:00Jälle on nädal või isegi rohkem mööda läind sellest, mil viimati siia midagi kirjutasin. Aeg lendab nii mis hirmus. Kuigi ega meil siin midagi hirmsat ei ole, viimased nädal aega on iga päev olnud 24-27 soojakraadi ja et siin tähistatakse munadepühi rohkem kui Eestis, siis on meil olnud vabad päevad ning aega lustimiseks, grillimiseks ja nillimiseks laialt käes. See tähendab ka seda, et olen saanud endale täitsa arvestatava päevituse ning olen mõnusalt pruun. Muidugi mitte nii pruun, kui minu armas sõber, sest olgem ausad, tema Lõuna-Ameerika taust mängib siin oma rolli. Minu päevituse kahjuks muidugi.<div><br /></div><div>Eelmisel kolmapäeval käisime kursakaaslaste Julia ja Deyaniga piknikul (hiljem liitus meiega ka minu härra) ja nii mõnus oli. Jutustasime ja saatsime oma õpetajale piltsõnumi meie piknikust ja andsime talle teada, et igatseme teda. Nimelt läks ta nädalaks Türki ja meie saime ka vaba nädala. Naersime, et Holland on ikka üks sotsiaal-riik, sest kolmapäevasel päeval oli terve Vondelpark rahvast täis. Järelikult ei ole me ainsad töötud loodrid siin riigis.</div><div><br /></div><div>Kuigi tööd hakkab mul nüüd vist natuke rohkem olema, sest sain just Annabelle isalt sõnumi, et Annabelle ema on haiglas, ilmselt neerukividega. Loodan, et ei ole midagi tõsist ning et ta saab ruttu haiglast koju. Annabelle isal oli ka just mõni aeg tagasi tarkushammaste operatsioon, mis läks natuke luhta ja ta oli nädal aega haiglas ja pärast seda neli nädalat kodus. Vaene Annabelle.</div><div><br /></div><div>Eelmisel neljapäeval käisime minu sõbra ja ta isaga grillimas. Ma ei olegi siin kirjutanud, et olen nüüd kana ja kala söönud viimastel nädalatel. Alguses oli lihasöömise mõte mulle vastuvõetamatu ja nii vastik, aga nüüdseks olen juba sellega harjunud. Ja pean ka seda ütlema, et mu tervis on palju parem. Suunurgad on täielikult ära paranenud ja jõud hakkab ka tagasi tulema, enam ei ole ma nii väsinud ja suudan iseseisvalt limonaadipudeleid avada ja piima- ning mahlapakkidelt korke maha kerida. </div><div><br /></div><div>Eile hommikul istusime aias ja võtsime päikest ning siis tuli mul seninägematu geniaalne idee, et hakkaks õige aeda koristama. Neli tundi ja 12 prügikotti hiljem otsustasin, et järgmine kord, kui mul selline mõte peaks tekkima, siis mõtlen kaks korda, enne kui tegutsema hakkan. Ma olin nii väsinud ja mul olid kurk, kõrvad ja ninaaugud tolmu täis. Alguses oli Bart ka meiega mestis, aga ta väsis vist mingi tunni aja pärast ära ja nii me kahekesi mu sõbraga müttasimegi meie aias, mida ei ole vist mitte keegi mitte kunagi koristanud ega kust ei ole vist mitte kunagi mitte ühtegi lehte riisutud. Leidsime ka umbes sada tuhat suitsukoni, sest siin käib väga palju külalisi ja tuhatoosist pole vist keegi midagi kuulnud. Igatahes nüüd on aias mitu tuhatoosi. Täna kui tulime uuesti koju, leidsime koni maast... mul oli, et las ta olla, aga mu sõber ütles et selliseid asju ei saa nii jätta, et me koristame sada tundi, kopsud tolmu täis ja siis keegi ei viitsi end isegi nii palju liigutada, et koni enda tee tuhatoosi leiaks. Tal kulus küllaltki vähe aega süüdlase leidmiseks, temaga vestlemiseks ning mõne aja pärast oli see koni ka maast kadunud.</div><div><br /></div><div>Täna käisime linna peal ning ostsime mulle ühe pluusi.. ta arvas, et mulle oleks vaja ka teksaseelikut, aga me ei leidnud sobivat. Pimkies oli üks, mis oli enam-vähem, aga minu suurust ei olnud seal. Küll aga olid seal kõik teised suurused. Millalgi varsti võtame jälle poeretke ette, sest mul on vaja ka uusi suvekingi ja veel nipet-näpet. Täna oli nii palav, et me lihtsalt ei jõudnud rohkem poode kammida.. ja tegelikult olid täna ka väiksemad poed kinni, sest meil on ikkagi pühad ju.</div><div><br /></div><div>Täna lõpetasime ka oma Maiuspala karbi söömisega. Just, maiuspala! Minu emme saatis meile postiga ühe karbi - nii hea oli! Täna kui olime karbile otsa peale teinud, siis märkasin, et härra askeldab midagi kääridega. Vaatasin teda vaikselt ja ei öelnud midagi. Siis tuli ta minu juurde väljalõigatud kiisudega ning pani selle pildi me aknalauale. Et mulle pidavat ju sellised asjad meeldima ja et kiisud hoiavad mu tuju alati hea. Ma ei osanudki midagi muud selle peale teha, kui hüpata talle sülle ja vähe jäi puudu, et ma oleks ta pooleks kallistanud ja musitanud.</div><div><br /></div><div>Ja noh. Nii me siin elamegi. Musitame, kallistame ja maiustame.</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-7476195157589794430?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-76250621261979654242011-04-15T15:00:00.003+02:002011-04-15T15:40:09.218+02:00Jälle on kätte jõudnud reede. Minu jaoks tähendab see seda, et koolinädal on läbi ning saab asuda nautima nädalavahetust kallima seltsis. Viimasel ajal oleme jaganud oma olemisi ja aega kahe kodu vahel, mis omakorda tähendab seda, et elamine on kogu aeg kotis kaasas ning jalgratta pedaalid on kõvasti koormust saanud. Minu kodust tema koduni on umbes 10km ja mõnikord saan seda vahemaad vändata mitu korda päevas - see on hea trenn ja mõnus koormus, aga pean ütlema, et ega ise väntamisest pole vähem koormavav seda vahemaad läbida pakiraamil istudes. Kuigi pakiraamil istumise juures on paar head külge, näiteks et saab paremini jälgida teisi inimesi ja saab hoida ühelt nummarilt ümbert kinni ja tunda tema kõige mõnusamat lõhna. Ja veel meeldib mulle pakiraamil istudes kõvasti naerda, sest asjad tunduvad siis nii naljakad. Ja kui mu numpar küsib, et mille üle ma naeran, siis pean end tavaliselt tükk aega kokku võtma, enne kui saan talle nalja edasi rääkida. Igatahes, minu algne hirm pakiraamil olla, on täiesti kadunud.<div><br /></div><div>Ma pean rääkima ka sellest, et olen viimase nädala jooksul vist teinud umbes 5 õunakooki. Härra ja ta perekond on mu koogist nii vaimustuses, et mul isegi paluti seda oma "äiapapa" 70. juubeliks teha. Kogu suguselts oli koos ja ma olin nii hirmul, et äkki ei tule kook välja ja äkki ei oska ma piisavalt hollandi keelt ja jätan endast rumala mulje. Õnneks läks kõik väga hästi - kook maitses kõigile; keelega sain ka hakkama - lausa nii hästi, et kõik arvasid, et olen siin kaua elanud (üks naine ütles, et ma vist ei ole Hollandist pärit, et mul on aktsent juures).. aga noh, ma räägin lihtlausetes ja kasutan neid sõnu, mida tean. Igatahes ütles mulle mu härra täditütar: "Tere tulemast meie perekonda!!". </div><div><br /></div><div>Ja endiselt otsime oma korterit, niiet kui keegi teab Amsterdamis kedagi, kes teaks kedagi, kes üüriks korterit umbes 800euri eest kuus (suht ebatõenäoline, aga see oleks meile ideaalne), siis andke endast märku. Sest ausalt, ma olen juba natuke väsinud sellest kahe kodu vahel pendeldamisest. Aga noh, me ei anna alla ja küll me endale varsti oma kodu ka saame. Ja kui me juba kodu saame, siis on mulle lubatud ka isiklik muffinivorm ja mikser. Ja oi, kus ma siis alles küpsetan. Kuigi samas ma ei tea, kas see on hea mõte, sest kui me siin nii palju maiustame, siis varsti ei peagi koogitaldrikut käes hoidma, vaid võib ilusasti kõhule selle toetuma panna. Aga praegu on veel olukord kontrolli all (kuigi ma olen tänase seisuga 1.4kg ülekaalus), vähemalt nii kaua, kuni saan oma igapäevast rattasõitu nautida (sest siiski siiski, mõnikord reisin ka sadulal olles).</div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-7625062126197965424?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-3453059130225425682011-04-12T12:49:00.004+02:002011-04-12T13:13:42.646+02:00<div style="text-align: center;"><br /></div>Üleeile kuulasime <a href="http://www.youtube.com/watch?v=zjYtm_vb0yM&amp;NR=1">lugu</a>, mis mängis suvel tema autos, kui kohtingutel ikka käisime. Mäletan, kuidas sõitsime mööda linna ja kiirteid ringi, muusika mängis suhteliselt kõvasti ja meil olid naeratused kõrvuni. Seda lugu kuulates tekib mul kätele kananahk ning seest hakkab keerama. Ja silme ette tulevad nii ilusad pildid meie esimestest ühistest nädalatest. <div><br /></div><div>Kuigi, kui tema sellele loole kaasa laulab, siis asendab ta sõna Babilonia sõnaga Estonia. Ja see on nii naljakas ja armas.</div><div><br /></div><div>Et aga praegu on ta autoga üks suuremat sorti peavalu (ei tea, kas seda parandada või maha müüa või ära anda vms), siis oleme viimastel aegadel ikka jalamehed olnud ning veel viimasematel aegadel oleme vuranud kahekesi minu helerohelisel rattal. Proua pakiraamil, käed ümber kõige nunnuma ning suu kõrvuni. Ja ega tänavatel olijadki seda tähele panemata ei jäta. Inimesed naeratavad meile ja lehvitavad ja meie muudkui sõidame. Kuigi jah, peamiselt oleme sõitnud Vondelpargis, seal ongi kõik sellised naeratamis- ja lehvitamistujus kogu aeg. Ma ei oleks kunagi uskunud, et julgen pakiraamil istuda ja end kilomeetrite kaupa sõidutada lasta. Aga näete - temaga julgen. Ja hea on!</div><img src="http://1.bp.blogspot.com/-6wHdvfGcybA/TaQyHPhK0DI/AAAAAAAAAHk/q-3XIVXSeX4/s320/thumb.php" style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 211px;" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5594651737107124274" /><div><br /></div><div>Leidsin ühe pildi ka Internetist. Täpselt nii ma seal taga istungi ja mulle tundub, et see piltki on tehtud Vondelpargis, kus me põhiliselt piknikutamas ja parte söötmas käime. Ahjaaa - ma ei olegi ju sellest rääkinud teile! Mulle tundub vist, et ma hakkan oma suurest linnuhirmust üle saama, sest näiteks eile julgesin ühte parti käest toita! Aga noh.. pardid on sellised pehmed ja ma ei arva, et nad võiksid mind väga vigastada, nagu tavaliselt varestel ikka kombeks on. Igatahes, võitleme jõudsasti mu linnuhirmuga ja käime parkides neid toitmas ja vahepeal ikka sööme ise ka!</div><div><br /></div><div><br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-345305913022542568?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-49590599312842166622011-04-05T17:13:00.006+02:002011-04-05T17:29:39.296+02:00<a href="http://2.bp.blogspot.com/-YWOsRjPTeTY/TZsztt6mTAI/AAAAAAAAAHc/CnDMZpvD9DU/s1600/Image004.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 240px;" src="http://2.bp.blogspot.com/-YWOsRjPTeTY/TZsztt6mTAI/AAAAAAAAAHc/CnDMZpvD9DU/s320/Image004.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5592120222823107586" /></a><br /><a href="http://1.bp.blogspot.com/-044aG5a8ptU/TZszWIZDfZI/AAAAAAAAAHU/ICDW2ShIgsM/s1600/Image007.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 240px;" src="http://1.bp.blogspot.com/-044aG5a8ptU/TZszWIZDfZI/AAAAAAAAAHU/ICDW2ShIgsM/s320/Image007.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5592119817613311378" /></a><br /><a href="http://3.bp.blogspot.com/-EFFF5AVLDks/TZszPaZE21I/AAAAAAAAAHM/KN9PXAFyGOI/s1600/Image005.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 240px; height: 320px;" src="http://3.bp.blogspot.com/-EFFF5AVLDks/TZszPaZE21I/AAAAAAAAAHM/KN9PXAFyGOI/s320/Image005.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5592119702186154834" /></a><div style="text-align: center;"><br /></div>Täna ei ole olnud just küll kõige meeldivam ilm, aga sellegipoolest tegin oma telefoniga paar pilti nendest ilusatest õitsevatest puudest, mida siin igal pool näha võib. Miks ma varem selle peale ei ole tulnud, et telefoniga pilti teha? Telefon on mul küll vana ja fotode kvaliteet ei ole nii hea, aga - puud on ilusad!<div><br /></div><div>Käisime jälle jalutamas ja siis söömas. Nüüd on mul kõht niii täis, et hirmus. Uni on ka silmas, aga magada ei saa, sest alates eilsest on mulle peale pandud väga range õppimiskoormus. Nimelt, olen ma oma raamatuga lootusetult maha jäänud graafikust, mille endale teinud olin. Ja see, kuidas ma oma õppimisega maha jäin, juhtus nii, et kuna me koolis enam ei tegele oma õpikutega, vaid lihtsalt teeme harjutusi, mis õpetaja annab (ning kodus olen ma olnud üks suur laiskvorst).. ja koolis läheb mul tegelikult hästi, saan sealsete ülesannetega hästi hakkama. Igatahes, eile tegin ma oma suu lahti ja tunnistasin oma sõbrale üles, et ma olen lootusetult maha jäänud.. ja nüüd tuleb välja, et ei ole siin enam mingit nalja, pean tegema iga päev vähemalt 14 lehekülge ning siis peaksin olema 10 päeva jooksul tagasi graafikus. Eile olin ekstra-tubli ja liikusin edasi 25 lehekülge. </div><div><br /></div><div>Nii võib minust isegi veel asja saada.</div><div>Ainult et vahepeal on vaja, et keegi tagant utsitaks. </div><div><div><br /></div><div><br /><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div></div></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-4959059931284216662?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-87076343973178291692011-04-02T19:36:00.003+02:002011-04-02T20:41:39.282+02:00No aeg on siin hakanud igatahes eriliselt kiiresti lendama!<div><br /><div>Ma ei teagi, kust ma alustama peaksin? Kõige rohkem rõõmu (peale mu härra muidugi) valmistab mulle hetkel see nii ilus kevad! Nii kahju, et mul siin fotokat pole! Puud on õites ja ausalt, nii palju nartsisse, kui siin absoluutselt iga nurga peal näha võib, ei ole ma elu sees näinud! Muru on hele-heleroheline ja täna oli meil 22 kraadi sooja! Mitte, et ma kraadidest midagi eriti teaksin, aga väga soe oli ja mu sõber ütles, et pidi 22 olema.. ja no.. igatahes, väga soe oli. Käisime mitmekilomeetrisel jalutuskäigul ja minul oli lühikeste varrukatega pluus seljas ning praegu on mul paremal õlal reaalne päevitusrant!</div></div><div><br /></div><div>Lisaks ilusatele ilmadele valmistab mulle suurt rõõmu see, et koolis läheb hästi ja et südames on suur armastus ja noh. Eile käisime troopikamuuseumis ja see oli nii ilus ja huvitav, lähen sinna kindlasti tagasi (mul on isegi kaks piletit olemas) ja muidu... mis siin ikka. Hea on! </div><div><br /></div><div>Ja sellepärast polegi vist eriti kirjutada ka saanud, sest kui kogu aeg nii hea on, siis ei jõua Internetti enda asju jagama tulla. Aga mul on plaanis üks postitus sellest, mida ma siin Hollandis imelikuks pean või millega on raske harjuda või mis on lihtsalt siinsele kultuurile nii omane. Mul on peas juba üks kümme punkti kogunenud.. loodan et jõuan ka end piisavalt koguda, et need punktid ka kirja panna.</div><div><br /></div><div>Tot ziens!</div><div><br /></div><div><br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-8707634397317829169?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-32097990710238701572011-03-24T13:04:00.003+01:002011-03-24T13:43:17.036+01:00Viimased päevad on olnud nii ilusad ja päikselised ja soojad! Eile näiteks käisime jalutamas selles samas kohas, kus ta mind esimest korda suudles. Mina muidugi olin jälle nii vaimustuses sellest kõigest, et kekslesin ja karglesin ja hüplesin. Igal pool on suured lilleväljad ja.. no. Ausalt, nii ilus on igal pool.<div><br /></div><div>Täna sain Annabelle juurest vaba päeva, mis tähendab seda, et saame tänast päeva koos nautida! Õhtul lähme välja sööma ning pärast ilmselt kontserdile.</div><div><br /></div><div>Ja me auto! Saime selle täna tööle, tänu naabritele, kel oli akulaadimis-masin. Mu sõber läks praegu seda ülevaatusesse viima ning varsti varsti tuleb ta tagasi ja siis hakkab jälle pihta üks suurem kohtinguelu:)</div><div><br /></div><div>Aaa! Mis veel! Eile juhtus minuga selline lugu, et sattusin trammis ühe vanahärraga jutustama... ning ta ütles, et mu hollandi keel on "silmapaistvalt hea", eriti arvestades seda, et olen seda õppinud vaid neli kuud. Kus mu kõrvad alles liikusid suurest rõõmust. Kui trammi pealt maha sain, siis pidin kohe oma sõbrale helistama, et kui tubli ma olen! Naersime koos, sest tund aega varem, kui ta ema muga hollandi keeles rääkida üritas, ei tulnud mu suust mitte ühtegi hollandikeelset sõna välja. Naljakas.</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-3209799071023870157?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-84441272651262294192011-03-20T22:08:00.002+01:002011-03-20T22:14:04.327+01:00Täna oli talve viimane päev, aga tunne oli küll selline, nagu oleks kevad juba kaua kaua kestnud. Päike paistis ja saime aias kohvi juua ja istuda lühikeste varrukate väel... mõnus! Pungadest on saanud pisikesed pisikesed lehed.. ja kõik on juba nii ilus. Õitsevaid lilli on siin juba mitu nädalat näha saanud. Nii mõnus!<div><br /></div><div>Täna öösel juhtus ka selline huvipärane asi, et nägin oma esimese hollandikeelse unenäo! Või noh.. hollandikeelsete fraasidega unenäo. Ning parasjagu oli käimas päev, mil T.H.Ilves oli valitud teiseks ametiajaks ning mina istusin Evelini ja Toomas Hendrikuga kohvikus. Igatahes, meie president oli minu hollandi keele oskuse üle väga uhke! Kui hommikul oma unenäost oma sõbrale rääkisin, siis oli ka tema minu üle uhke.</div><div><br /></div><div>Päev jälle korras:)</div><div><br /></div><div><br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-8444127265126229419?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-84345685043615601812011-03-19T11:46:00.004+01:002011-03-19T11:49:05.269+01:00<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/--JSI0F76CjA/TYSJyFHiwFI/AAAAAAAAAG8/EOi5T7b34uk/s1600/StillCap0004.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 240px;" src="http://1.bp.blogspot.com/--JSI0F76CjA/TYSJyFHiwFI/AAAAAAAAAG8/EOi5T7b34uk/s320/StillCap0004.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5585740931306537042" /></a><br />Nii pehme, nii karvane.. nii mõnus väike kaisupallike, kes tegelikult küll täitsa kaisus ei taha olla.. aga hirmus lähedal küll.. magab me jalgadel ja mu kõhul ja.. teeb kurr kurr kurr.<div><br /></div><div>Ja nüüd rääkisin ma küll Katzost:)</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-8434568504361560181?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-61201952392798797912011-03-16T15:32:00.003+01:002011-03-16T15:38:13.563+01:00Vaatan nende silmade sisse ja sealt paistab mulle vastu kogu maailma päikesepaiste. Ja kõhus on ikka liblikad ja tahaks olla nii nii hea ta vastu. Ja siis me kallistame ja see on nii hea, nii õige tunne.<div><br /></div><div>This must be it.</div><div><br /></div><div>Ja ma ei rääkinud praegu Katzost :)</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-6120195239279879791?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-43634306844024165102011-03-14T20:46:00.004+01:002011-03-14T21:12:08.221+01:00<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/-hRzLJM87-F0/TX52Y1gDQGI/AAAAAAAAAGU/hDNilr_gcYs/s1600/teresalli%2B018.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 240px;" src="http://3.bp.blogspot.com/-hRzLJM87-F0/TX52Y1gDQGI/AAAAAAAAAGU/hDNilr_gcYs/s320/teresalli%2B018.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5584030757036441698" /></a><br />Mul on siin nii kiire olnud, et pole saanud mahtigi kirjutada sellest, kuidas möödus minu visiit Eestisse ja kuidas on toimunud uuesti kohanemine Hollandiga.<div><br /></div><div>Kust ma peaksin alustama? Nagu arvatagi võis, möödusid Eestis oldud päevad kiiresti, kuid seda, et nad NII kiiresti mööduvad, ei osanud ma uneski näha. Tulin, ei saanud eriti ollagi ja juba olin tagasi. Praegu tundub, nagu oleks see kõik olnud üks suur uni. Igatahes, märkimist väärt on see, kuidas mind Eestis vastu võeti. Tundsin end kui Kristina Šmigun, kes on tulnud koju taliolümpia kullaga. Tüdrukud olid mul vastas kolmemeetrise plakatiga (ausalt, ma ei liialda!) ja ma pidin suurest rõõmust nutma ja naerma ja isegi peaaegu püksi tegema. No niii tore üllatus oli lihtsalt!</div><div><br /></div><div>Hirmus kahju on mul sellest, et ei jõudnud kohtuda nii paljude inimestega, kellega oleks tahtnud.. ning nii mõnigi kohtumine jäi ääretult üürikeseks.. järgmine kord kui tulen, siis pean tulema pikemaks ajaks, sest ausalt, 12 päeva on liiga vähe! Ja järgmisel korral võtan ma oma maailma kõige armsama peiksi ka endaga kaasa! </div><div><br /></div><div>Kui tulin Eestisse, tegin nalja, et tulen eestlasi päästma - tahtsin kindlasti osaleda valimistel ja loovutada verd. Valimas sain käidud ning oma hääle antud, verd loovutada kahjuks ei saanud, sest selgus, et palju ei ole puudu, et peaksin ise vereülekannet vajama - nimelt olen endale organiseerinud aneemia. Nüüd söön hoogsasti rauatablette ja loodan, et tervis läheb paremaks. Aneemia seletab ära ka selle, miks on mul olnud suunurk juba pea kaks kuud katki ja miks ma olen juba mitu kuud olnud kogu aeg nii nii väsinud. Aga nüüd tunnen end juba palju paremini. Liha ma süüa endiselt ei taha, sest juba paljas mõte liha söömisest tekitab mul okserefleksi, aga kala olen nüüd paar korda söönud. Ei olegi nii hirmus.</div><div><br /></div><div>Kui tagasi jõudsin, ei jõudnud ma ära imestada, kuidas kuskil saab olla nii soe! Päike paistis ja inimesed ei kandnud jopesid, kõik kohad on suudlevaid paarikesi ja nartsisse täis. Kodus selgus, et meie kassike oli olnud nii nii kurb ja nutnud iga päev meie ukse taga.. Asaf oli teda küll toitnud, aga tal ei olnud eriti isu olnud. Tänaseks on kassikese isu tagasi tulnud ja öösiti magab meie voodis. Täna öösel nt nägin unes, et olin rase, aga et minu kõhubeebi olevat liiga raske oma vanuse kohta.. olin väga mures. Kui üles ärkasin, sain aru, miks sellist und nägin - nimelt preili Kiisu oli end sinna kõhu peale kenasti magama sättinud.</div><div><br /></div><div>Et kass oli siin nii kurb olnud, kui mind ei olnud, olid mu majanaabrid otsustanud, et kui me härraga siit välja kolime, et siis võtaksime kassi endale. Ma ei tea, kas see on Barti suhtes õiglane, sest see oli ju alguses ikka tema kass... oeh ma ei tea. Ja pealegi, ma sain Kaisalt ja Katsilt endale kingituseks nii vahva raamatu - "Eesti kasside atlas", kust leidsin endale kiisu, keda ma kindlasti tahan. Munchkin - jummel, see on nagu taksikass. Nii armas ja nii naljakas kass! See on isegi minu sõbrale sobilik, sest ta on alati avaldanud arvamust, et koduloom peaks olema ka natuke meelelahutuslike omadustega.. ja noh.. kui vaadata erinevaid pilte Munchkin-kassidest, siis arvan, et meelelahutuse koha pealt ta meid alt ei veaks. Aga noh, eks seda kõike näeb, kui oleme oma kodu saanud. Minu sõber igatahes ütles, et ilmselt meie Katzo sööks selle Munchkini ära, nii et mõlemaid me võtta ei saa.</div><div><br /></div><div>Elame, näeme!</div><div><br /></div><div>PS. Kui me üldse Hollandisse elama jääme, sest mul on kohalike inimeste mentaliteedist täiesti kõrini ja ka minu härra meelest võiks olla paremaid maid, kus elada... aga sellest kõigest mõni järgmine kord.</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-4363430684402416510?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-55595444909196035792011-02-20T15:54:00.002+01:002011-02-20T15:58:38.816+01:00Suur oli meie pere rõõm, kui kuulsime, et Estonian Airi uued lennukid kannavad nime Lotte ja Bruno. Sest, eks mindki ju kutsutakse siin kodus Brunoks. Minu härra ütles, et ta on alati arvanud, et ma olen Eestis tegelikult hirmus kuulus ja et ilmselt sellepärast sai üks neist lennukeist ka minu nime. <div><br /></div><div>Iga päev vaatan hirmuga ilmateadet. Eestis on ju praegu niii külm! Kui mõned päevad tagasi naersin veel härra soovitust Eesti poole kahe jopega tulema hakata, siis nüüd kaalun seda varianti juba päris tõsiselt.</div><div><br /></div><div>Varsti olen kodus!</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-5559544490919603579?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-83060783130557491222011-02-14T19:53:00.002+01:002011-02-14T19:58:44.331+01:00<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/-VTzKhA5LQGk/TVl6RdJDVOI/AAAAAAAAAGM/qMchJ66jnmE/s1600/mommi.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 240px;" src="http://4.bp.blogspot.com/-VTzKhA5LQGk/TVl6RdJDVOI/AAAAAAAAAGM/qMchJ66jnmE/s320/mommi.JPG" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5573620454146659554" /></a>Ilusat sõbrapäeva kõigile!<div><br /></div><div>Panin siia pildi ka juurde kaardist, mis sain oma sõbralt valentninipäeva puhul. See karu pidi minu näoga olema.. ja noh, nagu on näha juuresolevalt pildilt, siis on talle pea kohale ka ennast tutvustav nimi pandud. Numps mu meelest!</div><div><br /></div><div>Mida veel? 10 päeva pärast olen kodus ja siis näen ka oma sõpru, sest olgem ausad, siin võin enda tõeliseks tõeliseks sõbraks ainult ühte inimest pidada. Eestis on neid mul aga mitmeid. Oeh. Ma igatsen teid, aga tean, et juba varsti olengi kodus.. ja natuke kardan, et aeg hakkab seal nii kiiresti lendama, et äkki ma ei näegi kõiki... </div><div><br /></div><div>Aga üritan anda endast parima, et kõigi jaoks kasvõi natukene aega leida - sest ma nii nii nii väga tahan teid näha. Kasvõi korraks!</div><div><br /></div><div><br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-8306078313055749122?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-16874701139803085722011-02-10T22:02:00.002+01:002011-02-10T22:05:27.558+01:00Jah, hakkan 24.02 siit tulema ning Tallinna lennujaamas olen 25.02 00.50. (olen Eestis kuni naistepäeva õhtuni.. ehk siis väga pidustusteline reisja olen)<div><br /></div><div>Ma olen niiiii õnnelik, et ei suuda seda uskuda!</div><div><br /></div><div><br /></div><div>PS. eile kui ütlesin, et tahaks koju.. siis kuulsin härra suust pärast pikka mõttepausi umbes midagi sellist "..... ee... aga Eestis on praegu külm ju. Sa jääd nii haigeks. Kas sul seal ikka sooje riideid on?"</div><div><br /></div><div>haha ja jälle oli naljakas.</div><div><br /></div><div><br /></div><div>SÕBRAD, ma ei jõua ära oodata, mil teid näen!!!!</div><div><br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-1687470113980308572?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-66248405361299040902011-02-09T11:09:00.003+01:002011-02-09T11:58:44.716+01:00Tegelikult oli see tore päev juba mõni nädal tagasi, aga eile tuli mulle see päev jälle meelde ja mõtlesin, et paneks selle kirja ka. Oli jälle üks meie pühapäevadest, kus meil aega ja silmi üksnes teineteise jaoks jätkub... ja juhtumisi oli ka jälle üks nendest päevadest, kus eelmisel õhtul olime väljas käinud, jalad villi tantsinud ja varajastel hommikutundidel itsitades koju saabunud.<div><br /></div><div>Igatahes, oli meil selle pühapäeva plaan muretseda endile fondüükomplekt ning õhtut gurmaanitsedes mööda saata. Otsustasime, et lähme kesklinna, sest seal on rohkem erinevaid kodutarvete poode ja küll me ilusa komplekti ka leiame. Mõeldud - tehtud! </div><div><br /></div><div>Läksime siis linna... nagu ikka, käisime käest kinni ja enamasti ikka naersime. Vahepeal põikasime ka mõnda putkasse sisse, et osta kas nätsu või šokolaadi või limonaadi. Mina muidugi taaskord ei suutnud valida, mida ma juua tahan ning lõpuks võtsin endale vee (sest olime hästi kavalad, tema läks järjekorda juba siis, kui me poodi sisse läksime ning mina pidin endale puuvilja-smuuti valima.. aga ma ei osanud üksi valida ja siis mul juba oli silme ees nii kirju.. et lõpuks pidin vee võtma, sest maksmiskord oli juba härrani jõudnud).. ja hiljem ikka tükk aega arutasime, et kuidas ma selline valimishäiretega inimene olen. No ja vahepeal muidugi käisime ka umbes viies erinevas kodutarvete poes, aga me ei leidnud endale sobivat fondüükomplekti. Seal oli küll päris palju neid, aga ma tahtsin sellist, mis oleks küünlaga, mitte selle põlemisvedelikuga.. </div><div><br /></div><div>Kui me olime juba mitu tundi kesklinna poodides ringi käinud ning sobivat komplekti ikkagi ei leidnud, otsustasime, et lähme IKEAsse. Mul oli juba varem välja valitud ühed klaasid ka, mis ma sealt osta tahtsin, nii et sinna minek tundus päris hea mõte olevat. IKEA on üsna kaugel kesklinnast, nii võtsime ette 20 minutilise metroosõidu. IKEAs vaatasime ka erinevaid sisustuselemente, et mida me oma uude koju tahaks jne jne, aga normaalset fondüükomplekti me muidugi ei leidnud. Tegelikult leidsime küll ühe, aga see maksis 40euri ja oli nii ilus ning me oleks seda endale hirmsasti tahtnud, aga leidsime, et seda ei ole mõtet praegu osta, sest ta ütles, et kui siit välja kolime, siis tema küll ei hakka seda kaasa võtma. Et kui me praegu millegi ostame, siis jääb see meist siia majja maha.. ja ei ole mõtet 40 euri niisama magama panna (küünlaga fondüüseti saab isegi 10 euri eest ma arvan), aga et koledat fondüükomplekti ei ole ka mõtet osta. Valisin siis oma klaasid välja.. tema arvas, et peaksin ostma ainult ühe, et ma saaks sealt teed ja kohvi juua, aga mina arvasin, et ostame ikka kaks, sest siis saame koos hommikukohvi juua suurtest latte-klaasidest. </div><div><br /></div><div>No ja siis maksime oma ostud ära, ostsime veel mitut sorti küünlaid ja rootsi maiustusi.. ja siis käisime IKEA kohvikust läbi (mis on ka alati paras nali mu jaoks), sest mul oli tulnud seninägematu isu jäätise ja/või jäätisekokteili järele. Jõudsime kassasse, ja härra küsis, et kumba sa nüüd siis tahad.. ja mul oli:"appi, ma ei tea!". Ilmselt kasvatuslikust eesmärgist ajendatuna ostis ta mulle mõlemad... mul muidugi nalja kui palju, sest see ei ole ju tegelikult päris normaalne, et inimene kõnnib tänaval, vasakus käest limpsib jäätist ning paremast käest rüüpab jäätisekokteili peale. </div><div><br /></div><div>No ja siis ma olingi seal jälle nii ülierutunud ja segases meeleolus ja jutustasin ja jutustasin ja jutustasin. Tema kandis ostukotti ja ma isegi ei tea, mis ma talle seal kõik ära rääkisin. Vahepeal inglise keeles ja siis eesti keeles ja muidugi keksisin ma ühest teeäärest teise ja võisin natuke napakas välja näha.. ja siis ta üks hetk ütles mulle, et:" kallis, teeme nüüd nii, et ma ei kuula sind natuke aega" mul oli et hahaha, fain. Aga jutustasin ikka edasi.. jõudsime siis metroopeatusesse ning tuli üks metroo. Härra hakkas kiirel sammul metroo peale kõndima ning ma ütlesin talle:"See on vale metroo." Tema aga jätkas kõndimist ka siis kui olin veel 2 korda talle seda öelnud. Jõudsime siis metroo peale ja ta ei jõudnud korralikult veel rõõmustamagi hakata, et küll nüüd alles läks hästi, kui ma ütlesin talle, et "vabandage härra, see on vale metroo". Tema:"mida sa ütlesid?" Mina:"ma olen sulle neli korda öelnud, et see on VALE METROO". Jummel, kus siis hakkas meil kiire, hüppasime metroost välja, aga kuidagi juhtus nii, et tema käes olnud kott jäi metroouste vahele ning meie ostetud klaasidest jäi terveks vaid üks. Meil muidugi nalja kui palju ning seejärel ütles ta, et ta enam kunagi ei tee nii, et ütleb mulle, et ta mind enam ei kuula.</div><div><br /></div><div>Tulime õhtul koju, selja taga mitmetunnine shoping, kust tulime tagasi hunniku küünalde, maiuste ja ühe klaasiga. Siis läksime veel toidupoodi, kust tulime tagasi nii, et tal oli umbes 20kg toidukraami seljas ning mina kõndisin peaaegu käed taskus koju (tegelikult oli mul käes maitseainepotike - nagu lilleneiu olin)...</div><div><br /></div><div>ja siis jõime teed ja tegime süüa ja olime väsinud..</div><div><br /></div><div>Millalgi peaks minema fondüükomplekti ostma.</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-6624840536129904090?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-3482345440649841902011-02-04T19:00:00.003+01:002011-02-04T19:09:55.401+01:00Hommik algas üsna paljutõotavalt, ei häirinud mind isegi see pisiasi, et magasin kooli kaks tundi hiljaks. Äratuskell helises mul 8.05 ning mina mõtlesin targa peaga, et magaks 5 minutit veel ja tahtsin selle panna helisema 8.10ks... aga kuidagi juhtus nii, et ärkasin kell 10.15 ning märkasin, et olin endale äratuse pannud hoopis 8.01ks, niiet ilmselt oleksin homsel kenal laupäevasel hommikul saanud keset ööd ärgata. Äkki on lõpuks aeg hakata oma härra sõna kuulama ja mitte end üllatada nende hommikuste äratuskelladega? Ta ei saa kunagi aru, miks mul on vaja kuulda äratuskella vähemalt kaks korda.. aga ma tahan end justkui ette hoiatada, et on aeg ärgata, sellepärast panengi kella alati kõigepealt umbes 5 minutit varem kui tegelikult vaja, helisema. Need "võidetud" viis minutit und tunduvad alati niiii magusad.<div><br /></div><div>Hoolimata sellest, et jäin kooli päris palju hiljaks, oli seal ikkagi tore. Näitasin teistele ka pilte, mis Joakim teinud oli ning kõik soovitasid mul hakata modelliks. Oleme Joakimigagi otsinud võimalusi, et äkki saaks ma plus-size modelliks, aga ma olen selleks natuke liiga lühike.. ja riidenumber on ka võib-olla natuke liiga väike.. aga äkki keegi ikka tahab mind face-modeliks, me vaatame. </div><div><br /></div><div>Pärast kooli läksin pilte ilmutama ja ikka veel oli tore.</div><div><br /></div><div>Nüüdseks muidugi on kõik muutunud, sest tahtsin olla agar perenaine ning koristada ja juhtumisi juhtus nii, et pesumasinasse sattus koos riietega ka minu lemmiklõhna-pudel, Laura Biagiotti - Laura, mille olin endale soetanud selle raha eest, mis vanemad mulle jõuluks saatsid. Et sellest materiaalsest ja emotsionaalsest kahjust veel vähe oleks, õnnestus mul riideid masinast välja võttes end selle pudeliga ka vigastada, et saaks veel füüsilist valu ka tunda.</div><div><br /></div><div>Ja noh.. siis ma istusin seal pesuköögis pesumasina ees ja lihtsalt nutsin. </div><div><br /></div><div><br /></div><div>PS. Ma tean, et see on lihtsalt kõigest lõhn.. </div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-348234544064984190?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-54601396457170548842011-02-03T21:24:00.000+01:002011-02-03T21:26:01.058+01:00<p lang="et-EE" style="margin-bottom: 0cm">Täna on taaskord selline päev, kus olen olnud nii väsinud, et ei jõua seda päris hästi äragi imestada. Ilmselt tuleneb see sellest, et eile õhtul ei läinud ma just väga vara magama. Küll võib öelda, et uni tuli tänasel varajasel hommikutunnil. Magasin öösel paar tunnikest ning hommikul pidin kooli minema. Oi, kuidas ma ei tahtnud üles tõusta.. Voodi oli nii sossukas ja nii mõnus ja väljas tundus nii külm olevat. Et aga ma olen vapper inimene ja lubasin endale, et sel nädalal koolist poppi ei tee (eelmisel nädalal jäi natuke puudu sellest, et ma kõikidel päevadel kohal oleksin olnud), siis sain end piisavalt distsiplineeritud, et õigel ajal koolis olla.</p> <p lang="et-EE" style="margin-bottom: 0cm">Meil on seal ikka üks väga kirju ja huvitav seltskond koos, aga see selleks. Varsti täitub mul kolm kuud hollandi keele õppimise algusest ning seni on mul klikkinud ainult kahe kursusekaaslasega (mõlemaga kusjuures esimesest tunnist peale). Ma saan ka kõikide teistega hästi läbi, aga ma tavaliselt tunnen, et ma ei ole väga huvitatud kõigiga suhtlemisest. Ja Herma, minu õpetaja – temaga on meil vist kõige suurem klapp. Ta on niiii nunnu!</p> <p lang="et-EE" style="margin-bottom: 0cm">Kui koolist koju tulin, oli Joakimil taaskord isu mind pildistada. Mina, tüüpilise eneseimetlejana, olin kohe selle plaaniga nõus. Vahetasin riided ning läksime õue pildistama. Arvasin et oleks hea mõte teha pilte mu härra autoga.. läksime autoni ning ma märkasin et auto kõik uksed on lahti. Tagumine parempoolne uks oli lausa nii lahti, et ei pidanud lingilegi vajutama. Oletame, et see on olnud nii võib-olla... kuu või peaaegu kaks, sest mäletame, et käisime viimati autos detsembri alguses. Kusjuures imelik on see, et juhiukse juures tundub isegi nagu keegi oleks seda muukinud – aga autost poldud midagi võetud. Igatahes, imelik. Joakimi auto seisab meie auto kõrval ja ta ütles, et temal oli ka ustega mingi imelik asi olnud.. ei tea, kas oleme sattunud kriminaalsesse piirkonda elama, sest aasta alguses käisid meil ju kodus vargad ka. Nüüd on meil plaanis vahetada lukk ja enam ei hoia me võtit „mati all“. Saime paar pilti klõpsida, kui mul juba hakkas kiire kiire, sest pidin tööle minema.</p> <p lang="et-EE" style="margin-bottom: 0cm">Annabellel on nüüd uus hobi, ta käib ratsutamas.. juhtumisi on ratsutamistunnid just neljapäeviti, mil teda hoian. Seega on nüüd nii, et lähen talle kooli juurde vastu, siis lähme ta koju, jutustame natuke või mängime klaverit või mängime mõnda nuputusmängu, seejärel teen talle pizza soojaks või mõtlen midagi muud välja, sööme ning lähme Vondelpargi juurde Amsterdami maneeži. Tal kestab ratsutamistund tunnikese ja mina saan samal ajal õppida või tegeleda millegi muu meelepärasega. Kui tund lõppeb, siis annan talle mingi snäki, banaani või midagi ja kõnnime trammi peale. Tavaliselt on ta koju minnes nii väsinud, et jutustamisest ja kepslevast sammust (nagu siis kui talle kooli järgi lähen), on asi kaugel. Viimasel ajal oleme Annabellega kuidagi eriti lähedasteks saanud, või ma ei tea, ta kallistab mind kogu aeg ja tahab käest kinni hoida.. ja ma tunnen, et ma olen talle kuidagi omaks saanud.</p> <p lang="et-EE" style="margin-bottom: 0cm">Ja.. nüüd on kell sada, teen veel koduseid ülesandeid. Lõpetan sel nädalal oma raamatu (tegelikult on tähtaeg 15.veebruar) ning järgmisel nädalal käin kogu õpiku algusest lõpuni läbi, kirjutan üles kõik reeglid ning vaatan, kas on vaja midagi endale selgemaks teha või meelde tuletada. Varsti peaks tulema mul vaheeksam ka, natuke olen hirmul, sest mul oli kooli tulles kõige madalam tase ning eksam on kõigil ühesugune, seega pean olema ekstra-tubli. Aga ma olengi ju!</p><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-5460139645717054884?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-66845210724419412062011-01-31T01:27:00.002+01:002011-01-31T01:52:55.649+01:00Hiljuti märkasin, et tunnen, et olen palju julgem, kui minu sõber on läheduses. Miskipärast on mul selline tunne, nagu oleks ta <i>Superman</i>. Noh, et kui olen temaga koos, siis ma ei pea mitte midagi kartma, tema on alati mu selja taga. Ja siis mõtlen ka seda, et ilmselt olen temaga koos palju abitum kui üksinda, sest alati on mul vaja abi, et ta mul aitaks asju tassida ja piimapakki avada ja kassitoitu kapi otsast kätte saada.. või noh, ma ei küsi abi, aga ta ise näeb, et ma olen omadega jännis ja tuleb alati hea meelega mind hädast välja aitama. See on nii hea, et tal on silmad alati igal pool ja näeb, kui ma mõne tegevuse juurde natuke liiga kauaks olen askeldama jäänud...<div><br /></div><div>Ja siis mõtlesin ka selle peale, et tegelikult on ta mulle NIIII palju õpetanud.. siit mõned näited:</div><div>* <b>ma ei tohi oma jooki järelvalveta jätta.</b> Ei, ärge saage valesti aru, ta ei ole mulle joogi sisse midagi sokutanud.. aga ükskord oli nii, et käisime kontserdil ja ta oli ostnud mulle klaasi koorelikööri, mida ma seal rahulikult limpsisin. Mingil hetkel oli tal vaja minna parkimisautomaati raha juurde panema ning mina läksin tualetti nina puuderdama ja kui ma tagasi tulin, siis oli tema juba tagasi jõudnud ja mind ootas üks kuri pilk. Nimelt on ta vist veendunud, et kõik inimesed tahavad mind uimastada ning on ka mind teinud nüüd üsna paranoiliseks. Igatahes, siin pidid sellised asjad tihti juhtuma, et tüdrukutele pannakse joogi sisse mingeid drooge. Mina oma jooki ei jäta enam kunagi ilma järelvalveta.</div><div>* <b>ma ei tohi nii usaldav olla.</b><b style="font-style: italic; "> </b>Ka sellega on nii, et ta arvab, et usaldan inimesi liiga kergelt ning usun neist parimat. Inimesed pidavat olema salakavalad ning enamasti ikka üritavad nahka üle kõrvade tõmmata. Ma loodan ikkagi, et inimesed on ilusad ja head.. aga olen natuke ettevaatlikum ka.</div><div><b>* ma ei tohi nii pehmeke olla ja lasta endale igasuguseid asju ütelda. </b>Sellega on nii, et päris tihti tunnen ma, et keegi on mulle ülekohut teinud ja siis ma olen õnnetu, aga õigel ajal ei ole ise osanud suud lahti teha. Ja nüüd ma olengi saanud siin viis viimast kuud koolitust, et kuidas mingis olukorras enda eest seista. Täna näiteks oli meil köögis intsident ühe majanaabriga, kus ta pidas vajalikuks märkida, et tema peseb viimasel ajal rohkem nõusi kui mina. Kusjuures täna päeval pesin ma järjekordselt terve maja nõud, aga ilmselt ei pannud seda keegi tähele, sest mina ei lähe teiste ustele koputama, et vaadake, kui tubli ma olin, pesin kõik nõud. Ma ei osanud midagi muud talle selle peale kosta kui, et ärgu siis söögu nii palju, et terve kraanikauss ta nõusi täis on, sest mina ei ole selles süüdi, et kui nad süüa teevad, siis on vaja kasutada kaht panni, kolme potti, viit kaussi ja veel hulganisti lauanõusid. Majanaaber oli enam kui üllatunud, sest tavaliselt ei ütle ma tema vingumise peale midagi ning hiljem isegi vabandas. Ega ma ei olnudki väga pahane, aga lihtsalt närvi ajab, kui keegi ei pane tähele minu panust selles majas. Aga uhke olin ka enda üle, et ma suutsin enda eest seista ilma selleta, et härra mu selja taga oleks olnud.</div><div>* <b>ma pean oma rahaasjade üle hoidma paremat kontrolli</b>. Tihti on nii, et Annabelle vanemad unustavad mulle õigel ajal ülekande teha ning siis ma ei saa aru, kas nad on kõikide hoidmiste eest ikka korralikult maksnud. Mul ei ole Internetipanka ka, et seda kontrollida ning automaadist ei näe viimaseid tehinguid. Igatahes ütles mu kallis sõber mulle, et mul on vaja märkmikut, kuhu panen kõik oma töötunnid kirja ning saadud raha. Kuigi tema meelest ei ole mu palk üldse mingisugune palk, ei kannata ta mõtet sellest, et keegi mind üle võiks lasta. </div><div><br /></div><div><br /></div><div>Ja noh.. neid asju on tegelikult veel ja veel.. sest üsna tihti kuulen ma sellist lauset: "<i>and lesson for today is that..."</i> Ja teate.. kuigi need asjad tunduvad kõik nii iseenesestmõistetavad, on nii hea, kui on olemas keegi, kes tuletab selliseid asju meelde ja valvab su seljatagust. </div><div><br /></div><div>PS. Aga noh, on ka palju muid asju, mida ta mulle siin on soovitanud - näiteks ei taha ta, et ma käiksin väljas ilma pipragaasita taskus, sest ta kardab, et keegi võib mind rünnata kui ma üksi töölt tulen. Samuti ei meeldi talle, kui mul on käe ümber patsikumm, sest ta arvab, et mul jääb siis veri seisma. Ja ma pidin oma voodi ühe seina juurest natuke eemale lükkama, sest ta kartis, et äkki mu juuksed lähevad seinakontakti ja et siis on minuga kööga. Et noh - sellised asjad. Aga ma saan aru, ta lihtsalt muretseb mu pärast ja tahab, et minuga oleks kõik hästi.</div><div><br /></div><div>Ja see on hea:)</div><div><br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-6684521072441941206?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-69688696350584770502011-01-25T14:29:00.002+01:002011-01-25T14:33:04.640+01:00Mõni nädal tagasi nägin unes, et olime kassiga lennureisil. Istusime kõrvuti, mina akna ääres, tema minu kõrval ning tal oli otsa ees sinikas. Minu küsimusele, et kuskohast ta sellise sinika otsaette sai, sain kassilt vastuse, et ta kukkus tooli pealt ümber.<div><br /></div><div>Täna öösel aga nägin unes, et ta läks hulluks. Jooksis mööda tube ringi, kräunus ja kratsis ja hammustas end ning kui ma ta vaesekese õue lasin, siis näris ta kõikidel meie aia toolidel istunud lindude kõrid läbi.</div><div><br /></div><div>MIS TOIMUB?</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-6968869635058477050?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-42876580548537240962011-01-24T21:24:00.002+01:002011-01-24T21:26:55.974+01:00Kuigi ma arvasin ja tundsin ja lootsin seda juba ammu.... siis täna oli see päev, kui ma kuulsin ta suust, et ta armastab mind!!!<div><br /></div><div><br /></div><div>PS. See, et mulle tundus paar kuud tagasi, et ta seda ütles, ei loe - nüüd ma tean seda päriselt. ja nüüd tean ka seda, et I am here for the right reason! </div><div><br /></div><div>PS2. ja ma armastan teda ka.. arvan, et isegi rohkem kui tema mind.</div><div><br /></div><div><br /></div><div>HAPPYTIMES</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-4287658054853724096?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-29953887765250624172011-01-23T21:15:00.002+01:002011-01-23T21:25:28.412+01:00See nädal on olnud huvipärane, täis erinevaid üllatusi ja juhtumisi. <div><br /></div><div>Kõige tähtsam oli vist see, et alustasin esmaspäeval oma nädalat supidieediga ning tänaseks on kaal langenud 3,3 kg. <i>Great success</i>, miss Silm! Kui te arvate, et ma olen nüüd hirmus peenike, siis eksite, sest tegelikult oli mul vaja lahti saada jõulude ja muude üllatustega seotud kahest juurdetulnud kilost. Esmaspäevaks tegin köögivilja-nuudlisuppi, teisipäevaks tomatisuppi, kolmapäeval tegime koos Joakimiga läätsesuppi ja neljapäevast alates sõime minu kallima tehtud rohelise sibula kreemisuppi. Neljandal supidieedi päeval tegin natuke sohki ka, aga see ei olnud ausalt minu süü! Mul oli nii hirmus šokolaadi isu ja siis mu kallis tuli ja pani mulle tüki šokolaadi suhu, et ma nii tublisti oma dieeti olen pidanud. Eks ma natuke kirusin end ja teda, aga šokolaad maitses hea... </div><div><br /></div><div><div>Koolis käisin terve nädala korralikult, hiljaks ei jäänud ja ei puudunud ka. </div><div><br /></div><div>Ja reedel käisime nii huvitaval peol. Ma ei olnud juba ammu nii palju hipisid näinud. Käisime selles talus, kus suvelgi käisime, neil oli 10. sünnipäeva pidu. Kohtusin paljude uute ja toredate inimestega ja õhus oli nii palju positiivseid vibratsioone! Nii tore oli. Vahepeal hakkas mulle juba tunduma, et olen sellest maailmast kuidagi eemale libisenud.. aga eile ja üleeile sain aru, et ma olen ikka ühe jalaga seal spirituaalsemate inimeste uksest ka sees... maagia, muinasjutud ja haldjad...</div><div><br /></div><div>Ja aina rohkem leian end mõtlemast, et kõik möödub. Hea möödub ja halb möödub.. nii et. Kui on hea olla, siis naudi seda hetke, sest varsti võib see otsa saada.. ja kui on natuke halvem, siis tea, et varsti on see möödas!</div><div><br /></div></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-2995388776525062417?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-13568365806824377372011-01-14T22:31:00.003+01:002011-01-14T23:05:42.795+01:008.05 heliseb mu äratuskell, sest on aeg end kooliminekuks valmis sättida. Et aga mul on parasjagu käsil väga põnev unenägu, kus eesti maffia põhitegelane teeb enesetapu, sest tema autos olev prostituut ei luba end kutsuda Petroškaks, siis lükkan äratuskella edasi.<div><br /></div><div>8.31 ärkan üles, telefon endiselt käes - vaatan kella ja siis hakkab kiire kiire kiire. Üritan hirmus vaikselt voodist välja ronida, et ma ühte nummidust üles ei ärataks. Kuid mul ei õnnestu see... olen juba voodist püsti, kui hakkab pihta järgmine vestlus:</div><div>tema: "<i>kallis, kas sa tahaksid, et ma tuleksin ka koos sinuga voodist välja, et ma su kooli saadaksin</i>"</div><div>mina: "<i>kui sa tahad, siis võid tulla, aga sa ei pea</i>"</div><div>tema: "<i>ma olen hirmus väsinud... ma tean, sa oled ka</i>" (nimelt venis eilne päev nii pikale, et saime magama alles pärast nelja öösel)</div><div>mina: "<i>no, sa ei pea tulema. aga kui sa tahad, siis ma võin sulle kohvi teha ja sa saad seda siin juua, kas tahad</i>"</div><div>tema: "<i>mhmh, kui sa viitsid</i>"</div><div><br /></div><div>Käin ruttu vannitoas hommikusi hügieenitoimetusi tegemas ja siis lähen allakorrusele, lasen kassi õue (meie kass ei kakagi enam tuppa! aga me peame talle meelde tuletama, et ta välja läheks). Olen köögis ja askeldan seal midagi, panen kassile süüa ja juua ja keedan potis vett, (sest meie veekeedumasin läks eile katki, nagu siin ikka asjadega juhtub) ja siis järsku kuulen:</div><div><br /></div><div>"<i>ma otsustasin, et ma tulen ikka voodist välja ja teen sulle ühe võileiva, sest muidu sa äkki ei söögi mitte midagi. kas sa tahad, et ma teeksin sulle võileiva kaasa või tahad kodus süüa?</i>"</div><div>mina: "<i>oh, sul poleks olnud vaja üles ärgata, ma saan ise ka hakkama, võtan mõne mandariini ja ongi juba hästi</i>"</div><div>tema: "<i>ei, ma mõtlesin, et ma ikka pean su kooli saatma</i>"</div><div>tuleme siis elutuppa kohvi jooma ja siis leiab aset järgnev vestlus:</div><div>tema: "<i>kas sa kooliasjad panid kotti</i>"</div><div>mina: "<i>mhmh</i>"</div><div>tema: "<i>ja kaheksanda peatüki jõudsid eile ilusasti valmis?</i>"</div><div>mina: "<i>mhmh</i>"</div><div>tema: "<i>väljas on täna külm. kas sa paned täna selle soojema jope?</i>"</div><div>mina: "<i>mhmh</i>"</div><div>tema: "<i>vaata, et sa ei unusta teise jope taskust asju välja võtta ja selle jope taskusse pann</i>a"</div><div>mina: "<i>mhmh</i>"</div><div>tema: "<i>ja kas sa hambaid pesid ka?</i>"</div><div>mina: "<i>hahaha, jaaa</i>"</div><div>tema: "<i>no siis on kõik hästi</i>"</div><div>no ja siis järgnes üks pikem naer, sest mina olin siin laua taga üks suur unekott ja tema oma küsimustega oli ka ikka paras üllatus. </div><div><br /></div><div>Pärast seda pakiti mulle võileivad kotti, toodi mu jalgrattas pesuköögist ning seoti sall kaela, anti julgustav koolimusi ja mu päev võiski alata.</div><div><br /></div><div>Mis veel? Eile oli meil Annabellega hästi tore ja ta oli mulle Singapurist väga ilusa merekarbiga kaelaehte toonud ja kollase võtmehoidja (sest kollane on mu lemmikvärv) ja meil sai nii palju nalja. Õhtul saatis ta mulle e-maili, kuhu oli manusesse pannud pildid meist. Oeh, ta on ikka nii armas!</div><div><br /></div><div>Ja need vene tüdrukud, kes nädalakese siin olid - nad olid niii toredad! Üks neist, Slata, käis üleeile Den Haagis ja tõi mulle sealt suveniiri. Hästi ilusa küünla. Küünalt andes ütles ta, et ta tõi mulle küünla, sest ma olen soe ja särav nagu päike ja et kuna ma teiste ellu toon nii palju soojust ja valgust, siis mõtles ta, et kingib mulle küünla. Arvata võib, et mul tuli pisar silma.</div><div><br /></div><div>Eile, kui nad minema hakkasid, siis selgus, et Slata asjad ei mahtunud ta kotti ära. Andsin talle oma ümbermaailmareisi seljakoti... nüüd on nii, et minu seljakott, mille nimi on Jupiter 50, jätkab oma ümbermaailmareisi. Kõigepealt sõitis ta Amsterdamist Groningeni, siis Bremenisse, siis Tamperesse ja siis St. Peterburgi. Loodetavasti sõidab ta Peterburist Amsterdami tagasi postibussiga, sest see seljakott on mu ainuke õlekõrs, kui mul siit on vaja põgeneda. Varem oli mul alati peas plaan, et kui midagi metsa läheb, siis tõmban oma Jupiter 50 selga ja lähen meie maja kõrval olevasse bensiinijaama ja lükkan näpu püsti ning hääletan koju.. nüüd aga pole mul mu seljakotti, niiet kui põgenema peaksin, siis väga tagasihoidliku pagasiga. </div><div><br /></div><div>Kui ma just oma asju prügikotiga selga ei võta.</div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-1356836580682437737?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-71213813282607151132011-01-08T21:23:00.002+01:002011-01-08T21:47:01.104+01:00Meie majaga on juhtunud selline lugu, et kõik siinviibivad inimesed on mingisuguste tervisehädadega. Enamasti on kõigil nohu ja köha (ka meie külalistel - meile tulid nädalaks ajaks külla kolm tüdrukut Venemaalt), aga minu kalli sõbraga juhtus selline lugu eile, et ta komistas pimedas ühe vene tüdruku kohvri otsa ning tegi oma varbale väga haiget. Täna hommikul arvasime mõlemad, et ta murdis oma varbaluu.. aga päeva peale läks valu väiksemaks ning loodetavasti oli see lihtsalt põrutus. Aga varvas on hirmsasti sinine ja paistes.<div><br /></div><div>Et nii me siin elame, keedame koguaeg üksteisele ja teineteisele ja iseendale teed ja suppi ja katsume siin haigemajas tuju hea hoida.</div><div><br /></div><div>Ainuke asi, mis tõsiselt tuju rikub, on meie hulluks läinud kass. Ilmselt peame ta loomaarsti juurde viima, sest ta kräunub kogu aeg ja teeb jälle oma hädasid tuppa (nagu eelmisel talvel, kui ta väga haige oli) ja kuigi ta ei paista välja haige, arvan mina, et tema imelik käitumine peab olema tingitud tervisehäirest. Kuidas muidu ta lihtsalt ühel päeval otsustas, et ta enam välja ei lähe, kuigi tal on köögis oma kassiuks ja ta pääseb alati välja. Ma ei tea, me proovime siin temaga ikka koostööd teha, aga see on väga raske ja kõigil on närv must. </div><div><br /></div><div><br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-7121381328260715113?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-64719546546474967842011-01-05T18:56:00.004+01:002011-01-06T00:00:00.974+01:00Tänaseks on uus aasta kestnud küll alla nädala, aga ega see ei tähenda, et vähe oleks juhtunud. Mul on õnnestunud end täiesti haigeks organiseerida, nina on nii kinni ja rögisen kogu aeg, nii, et ei mina ega ka mu kallis ei saanud öösel silmatäitki magada. Ühtlasi on meie kassil midagi viga, et juba mitmendat päeva teeb ta oma häda meie elutoa põrandale ning meil on siin erakorraline kassikasvatuskomisjon tekkinud, kus kõik oma nõu ja jõu kokku pannes üritavad seda kassi distsiplineerida. Ja meil käisid vargad. Seda muidugi juhul kui ma just ise kõiki Barti sääste ta kapist ära ei varastanud. <div><br /></div><div>Millest ma alustama nüüd siis peaksin? </div><div> </div><div>Pesumasin. Õigus, sellest peaksingi alustama. Kui meil oli pesuköögis juba kaks katkist pesumasinat, võttis Bart end kokku ja helistas ühte firmasse, kust lubati meile uus masin, 6 nädalase garantiiga, kõigest 90 euri eest (ja nad ütlesid et vajaduse korral viivad ka vana masina minema). Nii me siin eile rõõmustasime, et lõpuks ometi saab vanadest masinatest lahti ja uue töötava asemele. Kui masinamees kohale jõudis, siis paigaldasid poisid meile pesukööki uue masina ning see masinamees oli nõus ära viima mõlemad masinad. Bart läks oma tuppa raha tooma ning selgus, et ümbrik, kus olid kõik tema säästud, oli tühi! Panime peenikese raha kõik kokku, et masinamehele maksta ning siis hakkasime uurima võimalusi, et kuidas raha Barti toast kaduda võis.</div><div> </div><div></div><div>Ja siis mulle meenuski see, et kui aastavahetusel minu sõbraga ära läksime, siis oli meie maja ees kõik meie naabrid, aga et meil on võtmetega umbes selline panen-võtme-mati-alla süsteem, siis nägid osad meie naabrid, kuhu ma selle võtme panin (kuigi meie teada teavad kõik ümbruskonnas elavad inimesed, kus oma majavõtit hoiame). Ning ilmselt juhtuski nii, et keegi kuri käsi tuli meile vargile siis kui meie olime vana aasta õhtut linna peal nautimas. Kuigi me ei usu, et keegi meie naabritest, see võis olla ükskõik kes, kes oli juhtumisi näinud kedagi meie majast võtit sinna kavalasse peidukohta panemas. Ning millal veel tulla vargile, kui mitte aastavahetusel, kui kõik inimesed on linna peal pidus?</div><div> </div><div></div><div>Ja kass! Alates 23. detsembrist on meie must karvapallike teinud 7 korda häda nr kaks tubastes tingimustes. Pean nentima, et see ajab ikka närvi eriti mustaks, kui hommikukohvi jooma hakates oled peaaegu astumas haisva kakapähhi sisse. No ja nüüd me olemegi teda üritanud kasvatada, proovinud panna ta nägu kaka sisse ja siis visanud ta paariks tunniks õue jne jne. Ja me ei teagi, mis temaga juhtunud on. Ta oli meil siin enne nii tubli ja nüüd järsku, korraldab siin selliseid jamasid.</div><div> </div><div></div><div>Ja noh, rääkides minu tervisest, siis see on ka paras üllatus. Homme ma kooli ega tööle ei lähe, sest õppimis- ega töölooma minust ei ole. Mu kurk on valus ja mul on nohu ja koos selle nohuga on kaasnenud ka minu erakordselt si** väljanägemine. Olen näost valge, nina laiguline ja nina alt on punane ja suunurgad on mul ka katki. Et kui vanasti oli minu kodune hüüdnimi <em>Hottie, </em>siis nüüd on selleks <em>Snottie,</em> mis hollandi keeles peaks tähendama umbes midagi sellist nagu Tatikollu. Selle nime omandasin vist siis, kui selgus, et mu dressipluusil ilutseb kena tatirida. </div><div> </div><div>Noh, mul oli natuke piinlik, aga sain sellest õige pea üle, sest no, inimestel ikka juhtub.</div><div></div><div>Aga meil on ikka häid asju ka juhtunud. Et ma haige olen, siis olen saanud senisest enam poputamist ja muretsema olen pidanud vähe (välja arvatud pesumasin, vargad ja kass ja tervis).. ja täna lõikas mu kallis sõber mu juukseid ja pean ütlema, et kuigi ma näost näen paras üllatus välja, on mul maailma kõige ilusam soeng!</div><div></div><div></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-6471954654647496784?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-67517107571291712252011-01-01T19:14:00.001+01:002011-01-01T19:31:02.807+01:00Eile käisime koos poodlemas ja ostsime mulle väga ilusad saapad, et ma ikka saaksin peol särada. Kodus me lõpuks ei teinudki midagi, nii et kel on isu hea šampanja vastu, võib tulla meie juurde seda limpsima, sest me isegi ei avanud seda pudelit.<br /><br />Käisime sõbraga kahekesi linnas ning tantsisime ja olime rõõmsad. Kui välja hakkasime minema, siis hakkasin oma meiki kohendama ja tema kartis, et teen enda meigi liiga tugeva ning seepeale ütles ta mulle, et tema arvab, et ma ei peaks end üldse meikima, sest meikimine on mõeldud koledate naiste jaoks. Olin natuke üllatunud, sest tavaliselt ikka saan ta käest komplimente, kui olen end natuke üles vuntsinud ja ega ma tugevat meiki tavaliselt kannagi. Igatahes, ongi mul kergem, kui ma end meikima ei pea. No, ja vahel vast natukene ikka võib.<br /><br />Uutest saabastest veel nii palju, et kui koju tulin, siis arvasin et mu vasak jalalaba veritseb umbes viiest kohast ja nii me kuidagi kahekesi koju kakerdasime. Või noh, ei kakerdanud, aga ma ei oska seda parema sõnaga edasi anda, kuidas ma tema toel ühe jalaga kõndida, mitte hüpata, üritasin.<br /><br />Täna oli mul viimane tööpäev Annabelle kasside juures, homme on vaba ja esmaspäevast hakkab jälle pihta kool.<br /><br />Rääkides uue aasta soovidest. Küsisin eile temalt, et mida ta soovib uueks aastaks. Ta ütles, et ta ei mõtle selliste asjade peale tavaliselt. Palusin tal mõelda ja siis ta ütles: "Päikesepaistet. Päikesepaistet, tervist ja jõukust." Mina ei osanudki midagi mõelda. Muidugi tahan, et päike paistaks ja et mina ja teised terved oleksid ja ka jõukusest selle sõna erinevates tähendustes ei ütleks ära. Aga kui ma natuke järgi olen mõelnud, siis mina vist ootan 2011. aastal seda, et mu õnn hakkaks uuesti seestpoolt tulema ja ei oleks nii mõjutatud välistest teguritest... ja armastuserohket aastat soovin ka. Nii endale kui teistele.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-6751710757129171225?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-87985148792635226802010-12-31T03:23:00.003+01:002010-12-31T03:27:57.036+01:002010 a. jaanuaris kirjutasin:<br /><br /><em>“Ma ei teagi, mida ma sellelt aastalt ootan. Tahan veel rohkem endani jõuda ning aru saada sellest, mis toimub mu sees, et seejärel oskaksin paremini aru saada sellest, mis toimub mu ümber. Mu hing nii ihkab sellist aega, et ei oleks tähtaegu või muud sellist. Et saaks lihtsalt olla ja mõtelda. Näha ja avastada. /.../ Tahan iseend rohkem avastada, mis eeldab seda, et tegelikult peaksin ma teistest veidi eralduma, sealsamas on olemas kuskil vana preili Silm, kes tahab jõuda igale poole ja teha kõike ja ei oska õigel ajal stop nuppu vajutada...”</em><br /><br />Pean ütlema, et eraldumine on mul sel aastal väga hästi välja tulnud, sest kui aus olla, siis pole ma vist kunagi varem nii palju aega üksi veetnud kui sel aastal. Ning mis kõige hirmuäratavam, üksioldud aeg ei teinud mulle mitte head. Üksinda oldud hetked viisid mind tihti suurde kurbusesse ja nii valus oli see igatsemise tunne. Igatsesin oma kodu, igatsesin peret ja sõpru.. igatsesin tuttavaid tänavaid ja tuttavaid lõhnu. Vahepeal tundus, et olen kaotanud kõik, mis on oma.. ja asemele saanud midagi, kuhu ma ei oska end sobitada. Sada korda käisin kanalite ääres istumas, jalgu üle ääre kõlgutamas ja mõtlemas, et mis nüüd saab – kuhu edasi?<br /><br />Leevendust pakkus küll see, et olin (olen) armunud, aga ma kartsin sellest üleöö tekkinud üllatussuhtest ilma jääda. Selline tunne oli, nagu oleks tema mu ainuke õlekõrs, millest kinni haarata ning see omakorda tekitas minus vastakaid tundeid. Ma ei taha kedagi enda küljes kramplikult kinni hoida, inimene, kellest ma hoolin, peab ise tundma, et ta tahab minuga koos olla, mitte sellepärast, et mina selline ebastabiilsus kuubis olen. No ja siis see kõik viiski mind veel suuremasse segadusse. Nüüd on tunne natuke turvalisem, sest ma tean, et tema tunded on siirad ja et ma ei hoia teda kümne küünega kinni, vaid ta tuleb ja on, millal ta ise tahab ning enamasti on see suurem osa tema ajast, kui mitte öelda, et ta veedab minuga peaaegu kogu oma vaba aja.<br /><br />Samuti sain vabaks tähtaegadest – lõpetasin ülikooli! Kuigi see ei tähenda, et mu haridustee oleks lõppenud, sest magistriõppesse kavatsen minna igal juhul. Ja mingis mõttes õpin ju praegu ka, käin koolis ja teen kodutöid... tähtaegu küll kukil ei ole, aga väike hirm piilub küll juba õla tagant, mismoodi ma selle keele küll augusti kuuks selgeks saan?<br /><br />No... ja minu sooviga iseend veel rohkem avastada, läksin küll aastal 2010 natuke omadega metsa. Või noh, 2009. aastal hakkas minu elus pihta selline periood, kus arenesin spirituaalselt ning kõik nii maagiline tundus järsku iseenesest mõistetav ja rahulolu ja õnn olid igapäevaseks osaks minu loomulikus olekus. Praegu on aga nii, et olen kuskile ära libisenud sellelt „elu on liblikad ja vikerkaared ja seebimullid“ rajalt. See on kuskil alles, ma tunnen.. sest tean, et elu ongi lisaks kõigele muule natuke liblikaline ja vikerkaareline ja seebimulliline.. aga kuidagi on juhtunud nii, et materiaalne maailm on mulle hakanud taaskord haamriga pähe taguma ning suhtumisest „ma olen õnnelik, sest hingan“, on saanud „ma olen õnnelik, sest mul on soe jope“. See ei meeldi mulle eriti ning ma kavatsen selle asjaga uuesti tegelema hakata, et materiaalne maailm minu elus nii suurt rolli ei mängiks. Suvel, kui Eestist ära tulin, andsin ja viskasin väga palju asju minema, sest tundsin, et mulle ei ole nii palju kraami vaja. Praegu on mul asju rohkem kui ruumi nende jaoks.. kuidas see küll varbavaheplätude ja seljakotiga Jupiter-50 maailma vallutama läinud Sälliga nii on juhtunud, ma ei tea.<br /><br />Natuke ka igast kuust eraldi:<br /><br />Jaanuar oli üsna pingeline kuu. Jaanuari alguses olin Tartus, käimas oli eksamisessioon ja et ma olin terve 2009 aasta sügissemestri Soomes olnud, siis olid minu eksamitulemused äärmiselt tagasihoidlikud, kui mitte öelda, et peaaegu puudulikud. Pärast sessi suundusin tagasi Helsingisse, et saada ühele poole oma intervjuudega lõputöö jaoks. Haigestusin kahel korral põiepõletikku ning taaskord haigla poole kõmpides arvasin, et nüüd küll suren, ausalt. Selline tunne oli, et veri mu veenides on asendunud uriiniga ning et lõhken.. Haiglas oli minuga kaasas mu toanaaber Jo, kes heast soovist läks mulle jõhvikamahla tooma, kuid saabus tagasi rabarberikisselliga, sest soome keelt ta ei osanud ja pilt tetrapakil tundus talle meenutavat jõhvikaid. Oi see oli naljakas, aga naerda oli nii valus.. Ilm oli külm ja lumine, aga esimest korda elus ei nautinud ma ühtegi talvemõnu. Ma ei jõudnud ei kelgutama, suusatama ega uisutama.<br /><br />Veebruaris paanitsesin oma lõputöö pärast – tundus, et ei jõua neid intervjuusid IIAL ära litereerida ning mõtlesin umbes sada kaks korda, et „ah, metsa kõik!“. Alla ma siiski ei andnud, aga töö edenes ühe väga laisa teo edasiliikumist meenutaval viisil. Kandideerisin <a href="mailto:Art@Muse">Art@Muse</a> projekti Belgiasse ja ESTL seksuaaltervise koolitajate koolitusele. Mõlemais osutusin valituks. Veebruari lõpus käis mul külas Jo, käisime erinevates Tartu öölokaalides ning tutvustasin talle ka ööelu Tallinnas. Kuidagimoodi juhtus nii, et oleksin äärepealt ühes Tallinna lesbibaaris ühelt kurjalt vene preililt peksa saanud. Jälle. Õnneks päästsid mind Kristjan ja Jo ning võrdlemisi kiired jalad.<br /><br />Suurema osa märtsist olin Belgias, Antwerpenis. Oi, see oli ilus aeg! Leidsin endale juurde palju tuttavaid-sõpru, kellega suhtleme siiani. Ja need erinevad töötoad! Maalisime, näitlesime, tantsisime, lõikasime-kleepisime, kasutasime oma fantaasiat, mängisime lastega, kirjutasime valmis näidendi ning esitasime selle, andsin lastele ka muusika- ja rütmitundi – nii põnev! Märtsist hakkas pihta ka see aeg, mil otsustasime Kairiga väisata kõiki meile sobivaid kultuuriüritusi. Käisime raamatuesitlustel, teatrites, kirjandusüritustel ning ega ka peoprogramm tagasihoidlikum ei olnud. ESTL kursus käis suure hooga ning ootasin iga koolituspäeva mõnusa ärevuse ja põnevusega. Soome jõudsin märtsikuus kahel korral.<br /><br />Aprill möödus õppimise tähe all. Askeldasin oma lõputööga ning olin hõivatud ka ESTL koolitusega. Õppisin ise ning õpetasin teisi – suur oli mu üllatus, kui mul oli praktikaeksam ja pidin andma loengut seksuaaltervisest ning turvalisest seksuaalkäitumisest 9.klassi tüdrukutele ning õpilaste hulgas oli ka mu endise noormehe noorem õde. Kultuuriprogramm Kairiga jätkus – teater, muuseumid, kontserdid – igal pool olime kohal. Soomes käisin ka korra või kaks.<br /><br />Maikuu veetsin Tartu Ülikooli raamatukogus lõputööd kirjutades. Oh seda rõõmu kui 10 päeva enne mu lõputöö esitamist läks mu arvuti kõvaketas läbi. Tänu Mortenile sain oma vajalikud dokumendid kätte, aga tunne oli küll selline, et viskan selle vigase arvuti aknast välja ja kitkun oma juuksed peast välja ja karjun ja nutan... ja naersin muidugi ka. Sest, kellega ikka, kui mitte minuga selline arvutijuhtum peaks juhtuma? Esitasin lõputöö ning jäin kaitsmist ootama.<br /><br />Juuni algusest hakkas pihta minu töösuvi armsaks saanud Talukõrtsis. Kandsin soomlastele suppi ja piprapihve ette, vahepeal ikka paar suur õlut ja hulga rohkem väikseid viinapitse ka. Kaitsesin oma lõputöö hindele B. Vahepeal oli minu lõpetamine ja teiste lõpetamised ja sünnipäevad. Ostsime Tiinaga lennukipiletid Riiast Brüsselisse, Chrarleroi lennujaama.<br /><br />Juuli alguses oli meie lahkumispidu, kallid sõbrad olid koos ja tuju oli rõõmus ja natukene kurb ka. Ma ei teadnud siis ega tea nüüd, mil näen oma kalleid inimesi uuesti. Hääletasime Tiinaga Riiga, seal <em>couchsurf</em>isime ning järgmisel hommikul seiklesime lennujaama poole. Belgias olime nädala, nägime erinevaid Belgia linnu ja käisime rannas ja hüppasime trampliinil ja päike paistis ja vahepeal jõime mõned kosutavad belgia ja hollandi õlled. Pärast nädalat Belgias olekut tulime Amsterdami, mina käisin veel pärast korra Antwerpenis. Juulis sain tuttavaks oma kalli sõbraga. Ma ei olegi teile seda lugu rääkinud. Kõndisime Tiinaga Amsterdami kesklinnas ning olime natuke eksinud. Otsisime immigratsioonibürood ning vaidlesime keset tänavat, et kuhu poole minna. Mõlemal näpud kaardi peal ning üks näitas vasakus suunas, teine paremas. Juhtumisi olime jäänud seisma ühe pingi ette, millel istus üks mees. See mees küsis meilt, et kas ta saab meid kuidagi aidata. Me Tiinaga vaatasime teda umbusaldava pilguga, stiilis „mida sa veel tahad“, aga et ta oli lahke olemisega ja ilusate silmadega, siis küsisime ta käest nõu, et kuhu me minema peaksime. Ta küsis, et kust me pärit oleme ja andis meile paar head nõuannet töötamise osas. Paar päeva hiljem olime jälle Tiinaga linna peal ja kuulsime, kuidas keegi hüüdis meid, et hei, need on ju need tüdrukud Eestist. Jutustasime tema ja ta sõbraga, oli tore ja siis vahetasime telefoninumbreid, et kunagi võiks ju midagi koos teha. Tema sõber üritas mulle külge ajada, aga mulle meeldis tema palju rohkem, aga et ta oli selline viisakas ja reserveeritud olekuga, siis ma ei osanud aimatagi, et talle ka mina meeldisin.<br /><br />Augustis saime oma <em>sofi</em>numbrid, mis andsid meile võimaluse siin legaalselt töötamiseks. Et aga meil oli plaan minna Portugali, Boom Festivalile, siis mõtlesime, et hakkame tööle pärast tagasi tulekut. Kuna meil oli rahadega juba natuke kitsas käes ja põnevusisu suur, siis otsustasime Portugali hääletada. Hääletamiskogemus oli erakordne, omapärane ning viis meid kokku paljude imeliste inimestega. Boom Festival ise oli veel ägedam! Siinkohal pean tänama oma sõpru, kes tegid mulle selle nii toreda sünnipäevakingituse, Boom Festivali pileti näol, aitäh! Kui tagasi tulime hakkas tunduma, et Tiinal on koduigatsus juba natukene liiga suureks läinud ning ta mõtles üha enam kojumineku peale. Mina tundsin, et ma ei taha veel kuskile minna. Kuigi mul ei olnud siin ei tööd ega midagi, tundsin, et enne ma siit ära ei lähe, kui olen viimase piirini lükatud.<br /><br />Septembri alguses läks Tiina tagasi Eestisse. Minul pidid olema tööintervjuud ja kohting juulikuus tutvutud mehega. Siis aga kaotasin ära oma telefoni ja edasine elu tundus olevat üsna keeruline. Olin kaotanud kõik oma siinsed kontaktid, võimalused töötamiseks nendes kohtades, kuhu olin oma CV-d viinud jne. Õnneks leidsin oma tulevase peika numbri oma eesti telefonist ning meie kohting ikkagi toimus. Sellest ajast peale on olnud siin enamasti üks suurem armunud olek. Leidsin omale töö lapsehoidjana ning registreerisin end hollandi keele kursusele. Pidasin oma 23-ndat sünnipäeva ning vahepeal olin kurb ja vahepeal jälle üle ootuste rõõmus. Peas oli mul ka kaval plaan sõita Inglismaale, et seal oma õnneotsinguid jätkata, aga saatuse tahtel ja ikka enda soovil ka, otsustasin, et jään mõneks ajaks siia pidama.<br /><br />Oktoobris oli mu esimene tööpäev, intervjuud ka teises kohas, kuhu kandideerisin, aga kus ma ei osutunud valituks. Armumistunne kasvas iga päevaga ja kindlustunne ka, kuigi vahepeal oli ikka raske ka.<br /><br />Novembris oli minu kallis sõber siit kaks nädalat eemal ja selle ajaga suutsin tekitada endale üsna korraliku stressi. Olin õnnetu ja igatsus lähedaste järele oli suurem kui kunagi varem. Lõpuks ometi algasid mu esimesed hollandi keele tunnid.<br /><br />Detsember on olnud mõnus! Käisin uisutamas ja oleme olnud siin minu kallimaga suured sõbrad. Õnn on ja kõik on olemas. Peale töötava pesumasina muidugi.<br /><br />Aasta 2010 oli huvitav, täis suuri muutusi ning ootamatuid olukordi. Sain olla üksinda ja kahekesi ja rohkemakesi. Õppisin end paremini tundma, aga kahjuks natuke teistmoodi, kui oleksin oodanud.<br /><br />Milline oli Sinu 2010. aasta?<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-8798514879263522680?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-11650324767609269192010-12-30T00:00:00.004+01:002010-12-30T00:32:08.403+01:00<a href="http://1.bp.blogspot.com/_cVwd-nwe-SI/TRvE6_HsrfI/AAAAAAAAAGA/aGnodeAtdpM/s1600/pesumasin_2b.jpg"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 243px; FLOAT: left; HEIGHT: 320px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5556251082946817522" border="0" alt="" src="http://1.bp.blogspot.com/_cVwd-nwe-SI/TRvE6_HsrfI/AAAAAAAAAGA/aGnodeAtdpM/s320/pesumasin_2b.jpg" /></a><br /><div>Umbes kaks nädalat tagasi läks meie pesumasin katki. Sellest, et masinaga midagi on juhtunud, andis kõigepealt märku asjaolu, et kui peale pesumasina oli sisse lülitatud veel küpsetusahi või mikrolaineahi, läksid meie korgid läbi. Arvasime, et asi on lihtsalt selles, et nende masinate koostöötamine tekitas meie elektrivõrgus ülekoormuse (olgugi, et olen elektriku tütar, ei tea ma neid õigeid termineid, nii et <em>pardon my French)</em>.<br /><br />Arvasime, et on targem mitte kasutada veekeetjat või teisi lühikest aega, kuid suurt elektrikoormust nõudvaid seadmeid samal ajal, kui pesu peseme. Sellel meile pealtnäha targal mõttel ei olnud aga suurt kasutegurit, sest masin tegi trikke edasi. Pesu ei olnud puhas ja masinast välja võttes olid riided kõik läbimärjad. Ühel heal päeval arvasin, et äkki oleks tark mõte proovida manuaalselt tsentrifuugiprogrammi uuesti käima panna. Nii tegingi ja igaks juhuks jäin masina juurde vaatama, et mis ta siis nüüd teeb. Ja kujutate pilti, peale hirmsamat moodi kolisemise see masin midagi muud ei teinudki! Hääl oli selline, nagu ta teeks kõvasti tööd ja muudkui askeldab nende riietega, aga tegelikult seisis trummel täitsa paigal. Selleks ei pea eriti tark olema, et mõista, et ilmselt ei olnud see trummel sentimeetrigi võrra liikunud kogu pesuprogrammi vältel ning pärast selle fakti tõdemist ei olnud pikalt vaja mõelda, et miks riided pärast pesemist just liiga puhtad polnud.<br /><br />Otsustasime, et ostame uue pesumasina. Või, mitte just uue, vaid kasutatud, aga meie majapidamise mõttes uue. Nagu siinmail ikka kombeks, võttis asjal sabast kinni haaramine natuke aega ja täna oli siis see päev, kui kapist viimased puhtad teksapüksid jalga said tõmmatud ning erinevatele pesumasinamüüjatele helistatud. Leidsime väidetavalt heas töökorras oleva pesumasina, mille hinnaks oli kõigest 35euri. Mees, kellele helistasime, lubas masina 20euri eest meile ka kohale toimetada. Leidsime hinna sobiva olevat ning jäime oma uut pesumasinat ootama. Umbes tunni aja pärast jõudis masin meie maja ette, viisime ta pesukööki ning maksime mehele, kes masina kohale toimetas. Jätsime talle veel nö "jootraha", 2euri, et ta aitas meil masina õigele kohale lükata.<br /><br />Eesrindliku perenaisena tõttasin meie magamistuppa ja sorteerisin välja riided, mille puhtakssaamine meie peres kõige olulisem oleks. Samal ajal askeldas mu härra masina kallal ning ühendas selle paika. Ladusime siis koos riided masinasse, valasime pesuvahendit, valisime õige programmi ning vee temperatuuri, sulgesime pesumasina ukse ning vajutasime nuppu, mille vajutamise tagajärjel oleks pidanud masin tööle hakkama. Mida aga ei juhtunud, oli see, et see pesumasin üleüldsegi mingisugust töötamise märki oleks näidanud, peale selle, et tuluke, mis näitab masina töötamist, põles säravpunaselt. Minul oli muidugi nalja kui palju, kui sõber oli masinat sisse ja välja lülitanud juba 20 korda. Helistasime sellele mehele ning ta ütles, et tuleb homme tagasi ning proovib ka ise seda masinat tööle saada ning kui tal ei õnnestu see, siis saame oma raha tagasi. Loodan, et kõik läheb hästi ja et meid üle ei lastud.<br /><br />Pesu ikka pesemata, hakkasime Internetist uut masinat otsima ning leidsime "suurepärase" pakkumise ühelt vanaproualt. Eesti keeles võiks see pakkumine välja näha umbes nii: "ÄRA ANDA PESUMASIN! Mul on kodus kaks pesumasinat, kuid mõlemal neist on väike viga küljes. Esimese pesumasina juhe on katki ning teisel ei tööta trummel. Kes oskab ühe neist ära parandada, saab teise tasuta endale!" Mõtlesin kohe, et milline suurepärane idee! Meil on ju samamoodi, peaks ka samasuguse kuulutuse tegema, sest muidu peaksime maksma, et vanadest pesumasinatest lahti saada, aga sellisel juhul tuleks keegi siia, parandaks ühe masina ära ning teisest saaks lihtsalt lahti. Kahjuks aga arvan, et keegi ei tuleks sellise kuulutuse peale.<br /><br />Aga kui rikkust võiks pesumasinates mõõta, siis on meie pere üle kesmise rikas, sest meil seisab pesuköögis tervelt kaks masinat! Külmkappe on meil ka kaks ja jalgrattaid majapidamises lausa KUUS (rääkimata jalgratta-surnuaiast meie tagahoovis, kus on neid umbes-täpselt 20-ringis, aga sellest mõni teine kord).</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-1165032476760926919?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-25753427155314327862010-12-27T19:49:00.005+01:002010-12-27T20:28:44.973+01:00Suuremad jõulupidustused ja -söömingud on möödas, nüüd tuleb hakata mõtlema aastavahetuse peale. Otsustasime, et korraldame peo meie kodus, eks näis mis sellest saab. Minu 1. ja 2. jõulupüha nägid aga välja sellised:<br /><br />1. jõulupüha õhtuks olime kutsutud Joakimi tüdruksõbra, Luci juurde peole. Istumine oli vaikne ja hubane, nagu hollandi keeles on kombeks öelda, <em>gezellig</em>. Olime seitsmekesi - Luci, Joakim, Bart, kaks Luci naabrit (mees Hollandist ja naine Prantsusmaalt) ja mina ja minu härra. Võõrustajad olid teinud külalistele läätsesuppi, ahjujuurikaid ja uhke lambaprae. Mina ja minu sõber hoolitsesime magustoidu eest, mis otseloomulikult maitses kõigile väga. Kuulasime head muusikat ja Bart mängis kitarri ja Joakim oli ise teinud glögi, mis maitses väga hea, aga minu suure veinihirmu pärast ma rohkem kui klaasi seda juua ei julgenud. Õigesti tegin ka, sest isegi pärast seda ühte klaasi hakkas mu pea nii hirmsasti valutama, et kauaks meie pidu seal ei kestnud. Umbes kella 10 paiku õhtul tulime minu härra peikaga koju, et ma saaks magama minna ja peavalust lahti. Imelikul kombel kadus peavalu kohe, kui olin natuke saanud diivanil rahus ja vaikuses kerratõmmanult olla. Nii saime natuke aega erinevaid <em>stand-up comedy </em>etteasteid vaadata, aga et ma ikkagi väss olin, siis mingil hetkel jätsin oma nunnuka elutuppa nalju vaatama ja ise tulin üles magamistuppa magama.<br /><br />2. jõulupühal oli mul suur au ärgata üles kohvilõhna peale, mis tuli minu nina ees asetsevast auravast kohvitassist, mida hoidis minu nina juures üks väga numps persoon. Unesegasena tõusin istuli ja jõin teki all oma mõnusat tassi kohvi ning siis öeldi mulle, et hommikusöök on kohe valmis. Läksin allakorrusele ja ta oli elutuppa katnud meile mõnusa laua - erinevaid juuste, tomativiilud, pesto ja muid määrdevõi-laadseid asju ning parasjagu võttis ahjust välja kuuma ning hästilõhnava prantsuse saia. Kuulasime muusikat ja sõime ja jõime kohvi - nii mõnus oli. Ma olin ikka veel natuke väsinud, aga kes see siis mind kuulab, päevaprogramm läks edasi. Dj vahetas muusika ladina-ameerika rütmide vastu ja ütles, et nüüd on õige aeg hakata tantsima. No, ja nii me seal elutoas tantsisimegi, keerutasime saba ja itsitasime ja kallistasime. Mingi aeg sai ikkagi väsimus must võitu ja tahtsin pikutama tulla, sest meil pidi õhtul kohting olema ja kes see ikka magamata peaga ja räsituna kohtingule tahab minna.<br /><br />Kui olin umbes tund aega puhata saanud, siis pidin hakkama end kohtinguks valmis sättima. Panin end ilusasti riidesse ja tegin meigi ja siis hakkasimegi minema. Käisime ruttu Annabelle kasside juures, toitsin neid ja puhastasin nende liivakastid ära ning siis sõitsime linna. Valisime söögikohaks ühe mõnusa itaalia restorani. Toit oli nämmakas ning et me sellised maiasmokad oleme (no enne ma ausalt ei olnud, aga viimasel ajal maitsevad magusad asjad ikka väga hästi), siis lõpetasime oma söömingu ühe Tiramisu-koogi ja kohviga. Pärast jalutasime natuke linnas ringi, (mina muidugi rohkem keksisin, sest olgem ausad, normaalselt on ikka raske käia küll, kui kogu aeg on kõhus liblikad ja tuju on nii ülevoolavalt rõõmus) jutustasime ja arutasime, et mida kodus teha võiks. Otsustasime, et teeme ühe mõnusa filmiõhtu.<br /><br />Kodus sättisime elutuppa palju palju erinevates värvilistes küünlaalustes teeküünlaid ja tegime endale põrandapatjadest sossuka pesa ja valasime endile ühed väikesed klaasid konjakit, valisime filmiks Jackie Chan'i "<em>Drunken master</em>" (no, me otsisime midagi naljakat kohe tükk aega, aga et me ei leidnud ühtegi sellist filmi, mida üks või teine meist poleks varem näinud või mis tunduks ahvatlev, siis läksime kindla peale välja) ja kutsusime Barti ka endaga filmi vaatama. Pärast esimest filmi läks Bart magama, aga me vaatasime veel üht filmi "<em>The mad dog" </em>ning kui see lõppes, siis tulime ruttu tuttu.<br /><br />Täna olime ka kodused, vahepeal käisin kiisukesi vaatamas ja nüüd pean hakkama õppima. See, et mul koolivaheaeg on - ei loe, sest siin kodus on mul üks kümme korda karmim õpetaja kui Herma.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-2575342715531432786?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-21528547070205503512010-12-24T22:33:00.003+01:002010-12-25T01:13:55.636+01:00Ma olin kindel, et need jõulud tulevad teisiti ja mis ma oskan öelda - nii oligi! Esimest korda elus ei olnud ma jõulude ajal Eestis - juba see on eriline ja teistsugune. Varem on olnud nii, et isegi kui ma ei ole olnud vanematekodus jõulude ajal, olen ikkagi olnud Eestis ja siis esimesel või teisel jõulupühal saanud olla perekeskis.<br /><br />Tänasel päeval on olnud minu pereks mu keeltekool, kus olime vaid viiekesi - üks naine Türgist ja üks poiss Ghanast ja Alizod Usbekistanist ja mina ning otseloomulikult meie kõige armsam õpetaja, Herma. Hermaga seoses on mul ka üks vahva ja südantsoojendav lugu rääkida. Nimelt, kõik teavad, et ma olen temast äärmiselt vaimustatud, aga ma ei osanud arvatagi, et see on kahepoolne. Täna, kui õpetaja hakkas meile koolipäeva lõpus häid pühi soovima, surus ta kõigi kätt ja soovis oma soove.. ja kui tuli minu kord, siis ütles ta teistele: "Ärge pange pahaks, aga Sälli on justkui mu oma laps." ning seejärel musitas mind mõlemale põsele ja kallistas nii, et mu ribid raksusid. See tegi mind nii rõõmsaks! Minu Herma! Oeh, ta on nii nunnu õpetaja, et te ei kujuta isegi ette!<br /><br />No ja siis oli täna minu pereks veel kaks kassi (tegelikult kolm, sest mul on ju veel minu kass ka!), Bronx ja Brandy. Lugu, kuidas ma kassimammaks sain, on järgmine: Annabelle ja ta ema läksid Singapuri 10. detsembril ja mul hakkas töö juurest puhkus. Paar päeva tagasi helistas mulle Annabelle isa ja küsis, et kas ma oleksin nõus nende kasse toitma, et ta tahaks ka Singapuri sõita. Kõhklemata võtsin selle tööpakkumise vastu, sest:<br />a) need kassid on niiiiiii armsad!,<br />b) olgem ausad, mul on raha vaja,<br />c) oma osa on selles ka sellel, et ma ei tahaks seda peret alt vedada, sest siiski siiski on nemad mu leivaandjad ja ma pean end heas nimekirjas hoidma.<br /><br />Ja veel, tegelikult isegi kõige tähtsam on see, et täna oli minu pereks minu kallis sõber ja Bart ja minu oma kass. Kui tulin kassimammatamisest tagasi koju, siis pidi minu kallis kuskile minema (nagu hiljem aru sain, siis poodi) ning veetsin aega oma kiisukesega ja MSN-is vesteldes. Kui härra poest saabus, siis sain teada, et sel aastal pole mingit sea- ega kalkunipraadi (mitte et ma liha sööksin või nii), vaid sööme valgehallitusjuustu ja pestot ja erinevaid snäkke (ja otseloomulikult oli seal toidukotis veel tuhat teist asja). Istusime siis kolmekesi elutoa laua taga, lasime snäkkidel hea maitsta. Bart oli hommikumantlis, minu sõber sulejopes ja minul oli müts peas. Küünlad põlesid ja olid nagu peaaegu jõulud, aga ei olnud ka. Tuju oli hea ja meel oli rõõmus, aga nii on siin igal teisel päeval, ei ütleks, et oleks olnud teistmoodi kui tavaliselt.<br /><br />Hiljem läks Bart oma tuppa ja meie kuulasime erinevaid jõululaule, alustades meie lemmikutest ning siis panin käima ka üllatusloo, "<em>Rudolph the red nose reindeer</em>". Kes veel ei tea, siis mul on väga huvipärane nina, mis natukenegi külmemasse keskkonda sattudes läheb punaseks ja külmaks ning selle ninaga võiksin vabalt olla Rudolph. Vähemalt minu härra meelest. Et aga ükskord juhtus nii, et ta kogemata ütles Rudolphi asemel Bruno, siis sellest ajast peale kutsutakse mind kogu aeg Brunoks. Eriti võib kuulda sõna: "Bruno!!!" siis, kui ma tahan õues talle põsele musi teha ja siis mu nina läheb vastu ta põske. Oeh, igatahes ma leian, et see on armas, kuidas minust on aegamööda saanud Brunts.<br /><br />No ja siis olimegi elutoa laua taga kahekesi, kuulasime jõululaule ja justkui olid jõulud ja justkui ei olnud ka. Aga noh, ma olen nüüd peaaegu hollandlane ja hollandlaste jaoks ei olegi jõulud NII olulised, sest siin on ju <a href="http://www.maaleht.ee/news/eriprojektid/joulunurk/hollandis-sagivad-mooramaa-mehed.d?id=37077743">Sinterklaas</a>. Ja et ma ei ole eriline jõuluinimene niikuinii, siis leidsin tänased teistsugused jõulud üsna huvitavad olevat.<br /><br />Homme läheme Joakimi tüdruku juurde jõuluõhtusöögile (siin on jõulud 25.dets) ja ülehomme lähme itaalia restorani sööma.<br /><br />Aga järgmisel aastal olen jõulude ajal Eestis! Emme ja issi ja vennaga. <em>That's for sure!</em><br /><em></em><br />Häid jõule kõigile! Rahulikku aega ja armastust täis südant! Ja lumememmesid ja -ingleid. Ja kõike muud head!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-2152854707020550351?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-31000079084320978092010-12-23T23:48:00.003+01:002010-12-23T23:50:48.575+01:00Nägin täna öösel jälle unes meie kassi. Et meie kass on musta värvi, siis võiks üldistada, et nägin unes musta kassi. Musta kassi nägemine aga unes ei pidanud head tähendama. Siit tekkiski mul küsimus, et kui mu kass oleks valget värvi või triibuline ja ma teda unes oleksin näinud, kas siis võiks eeldada, et see unenägu on parema tähendusega?<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-3100007908432097809?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-55920106235264460852010-12-20T23:43:00.003+01:002010-12-21T03:01:23.953+01:00Nagu igal esmaspäeval ikka, oli ka täna mul koolipäev. Tänane koolipäev oli eriline seetõttu, et otsustasin esimest korda minna sinna ühistranspordivahendite abiga (sest mulle siin soovitati lahkesti, et tänase lume ja külmaga ei ole vast kõige targem mõte minna kooli rattaga). Ütlen kohe ära, et see oli suur VIGA!<br /><br />Kui tavaliselt sõidan rattaga kooli umbes 15-20min (sõidu kestvus oleneb nt sellest kas on tuult või mitte; kas sajab vihma, lund või rahet; kas teel kooli tõstetakse minu nina ees mõni sild üles; kuidas valgusfooridega veab; palju erinevaid inimesi ja rattaid mu teel ukerdab jne.), siis täna kooli minek kestis mul 45 minutit ja sealt kojutulek ei rohkem ega vähem kui 1 tund ja 52 minutit!<br /><br />Oh, las ma räägin teile! Kõigepealt kõndisin omale lähemailasuvasse metroopeatusesse, kus logisin oma reisikaardiga end sisse (Siinne süsteem on selline, et maksad oma reisi eest 0.80 euri ning siis iga sõidetud kilomeetri eest. Kui istud tunni aja jooksul ümber järgmisesse sõiduvahendisse, siis enam uuesti 0.80 maksma ei pea, vaid maksad ainult km eest, kusjuures väga oluline on, et ühissõidukist väljudes logiksid end välja, muidu läheb kaardilt maha automaatselt 4.00, mis oleks siinse pikima sõidu hinnaks. Nt sõit metrooga minu kodust <em>Centraal Station</em>i maksab 1.44.) ning uljalt sõitsin järgmisesse peatusesse. Kuidagimoodi juhtus nii, et kui logisin end välja, siis näitas mu kaart, et olen omadega miinustes, nii umbes-täpselt 74 senti. Kuna siin on tavaliselt nii, et isegi kui kaart läheb miinusesse, siis saad sõita ikka (lihtsalt järgmine kord, kui laed oma kaardile raha juurde, siis arvutatakse miinuses olev summa maha), siis arvasin, et sellest pole hullu midagi, saan oma ümberistumise rahulikult ära teha ning pärast kui raha laen kaardile juurde, siis tehakse tasaarveldus. Tegelikkuses juhtus aga nii, et kui ma trammi peale läksin, siis see sisselogimissüsteem näitas punast tuld, selle asemel, et öelda mulle, et ümberistumine õnnestus. Mina, paadunud jänesesõitmise-foobikuna, pidin end pooleks ehmatama ja otsustasin, et ostan trammijuhilt üksikpileti, mis kehtib tund aega ning maksab 2.60. Hakkasin siis oma rahakotis sorima ning selgus, et mul ei ole ei rohkem ega vähem kui 2.25. Pangakaardiga trammis maksta ei saa ja inimestelt sente nuruma ma ka ei julgenud minna, võtsin südame rindu ning otsustasin, et saagu mis saab, aga kooli ma pean jõudma ja kui kontrollid peale tulevad, siis nad vähemalt näevad, et ma olen proovinud ausal viisil ümberistumist teha. Äkki aitab ka see, et olen loll turist ja muidu ausa näoga. Kogu trammisõidu aja mul süda puperdas sees nagu ei tea mis asi, sest ausalt, ma kardan väga piletita sõitmist ning tavaliselt ei juhtu seda kunagi. Arvestades ka seda, kuidas mul õnnestub sattuda erinevatesse olukordadesse hirmus hästi, siis olen alati arvanud, et kui ma peaksin kunagi piletita sõitma, siis kindlasti tulevad just siis kontrollid peale. Et ma varem ei olnud trammiga kooli sõitnud, siis ma ei teadnud päris täpselt, kus see peatuda võiks ning siis juhtus selline lugu, et sõitsin õigest peatusest mööda, kuna see tramm sõitis mulle tundmatut rada pidi.<br /><br />Kui trammist välja sain, hingasin kergendatult ning sõna otseses mõttes jooksin kooli poole. Hiljaks väga palju ei jäänudki, kõigest viis minutit, aga et meil olid täna klassis jälle uued õpilased, siis venis tunni algus nii ehk naa ja mul ei läinudki kõige halvemini.<br /><br />Oi, aga tagasisõit! Mõtlesin, et tulen jala koju, aga kursavend soovitas mul trammiga minna ja ütles, et teab kohta, kus saan oma sõidukaardile raha juurde laadida. Kõndisime koos sinna peatusesse (see tähendas seda, et pidin nüüd kahe erineva trammi ja metrooga koju minema) ning hoolimata meie rahalaadimis-teele visatud kividest, õnnestus meil lõpuks mu kaardile teha ülekanne. Jätsime üksteisega hüvasti ning mina hakkasin oma trammipeatuse poole kõndima, kui nägin, et tramm oli uksi sulgemas ja ma selle peale kuidagi ei jõua. Et trammid käivad siin iga kümne minuti tagant, mõtlesin, et pole hullu. Kahjuks aga ma ei olnud arvestanud selle asjaoluga, et hollandlased lähevad hulluks kui näevad rohkem kui 5cm lund ning kogu liiklus on hirmsamat moodi häiritud. Selle asjaolu tagajärjel ootasin ma oma trammi 45 minutit, endal nina otsast ära kukkumas ja varbad jääs. Kirusin end ja oma kursavenda, et miks ma üldse siia peatusesse tulin ning et jala oleksin juba ammu kodus, aga kõndima ka ei tahtnud hakata, sest olin kindel, et nii kui ma kodu poole astuma hakkan, tuleb see tramm. Ootasin ja ootasin, kõigest selleks, et sõita kaks peatust edasi, kus sain ümber istuda järgmisele trammile, mida, oh imet (!) sain oodata 25 minutit. No ja siis kaks peatust hiljem pidin istuma ümber metroole, et sõita ühe peatuse ja kõigest peaaegu kaks tundi pärast koolipäeva lõppu jõudsingi koju. Oi, ma olin vihane! Kui kõndisin metroopeatusest koju, siis mingi mees tahtis muga rääkima hakata, mõtlesin, et isegi kui ta mulle tahaks kallale tulla, olen nii vihane, et kindlasti oleks mul karujõud.. ja pealegi on mul alati pipragaas ka taskus, nalja minuga ei ole! Aga ilmselt ta märkas isegi, et ma selline vihapunn olen ning et minuga ei ole mõtet rääkida. Kihutasin tast mööda nagu tuulispask, ise omaette vihast pobisedes.<br /><br />Kui koju jõudsin, siis soojendasin endale eilset vürtsikat suppi ning pakkisin end soojalt riidesse ja ronisin teki alla. Praegu, 9 tundi hiljem, istun endiselt teki all, seljas jope, dressikas, kampsun, kaks sviitrit, kahed retuusid, teksad ja kolm paari sokke. Ikka on külm!<br /><br />Aga vihane enam õnneks ei ole.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-5592010623526446085?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-63712955123489482152010-12-19T20:47:00.004+01:002010-12-19T20:58:38.715+01:00Arutasime täna just minu sõbraga, et pühapäevad lähevad mööda kõige kiiremini. See on tavaliselt ainuke kindel päev nädalas, mil oleme hommikust õhtuni koos ja siis proovime endale kuidagi tegevust leida.. ja nendest ühistest pühapäevadest on saanud mu lemmikpäevad.<br /><br />Tahtsime täna lumememme teha, aga et lumi ei hakanud kokku (kolmas päev, mil lumi on maas, oleksin pidanud seda lapsepõlvest mäletama, daaah!), siis lõbustasime endid lumeinglite tegemisega. Tegelikult oli küll nii, et mina tegin selle ühe lumeingli ja minu kallis, kes ei ole sellist "hullumeelset tegu" oma silmadega mitte kunagi varem näinud, vaatas seda imestunult pealt. Aga lõbus oli meil mõlemal! Pärast kloppisime mind lumest puhtaks ja arutasime, et kas valisin meie aias lumeingli tegemiseks just selle koha, kus meie kass käib kakal või jaa.<br /><br />Ja siis käisime poes sisseoste tegemas, et tulla koju ja teha kogu meie majarahvale üks mõnus, tänase külma päeva puhul lausa vajalik vürtsikas köögiviljasupp. Supi juurde röstisime veel ahjus prantsuse saia viile, millele olime määrinud eelnevalt peale küüslaugu-maitserohelisevõid. Pean nentima, et taaskord oli meie koostöö tõhus, suur pott söödi peaaegu tühjaks. Istusime kõik viiekesi laua taga, jutustasime ja sõime suppi nii, et silmad ja nina kõigil märjad. Ja isegi küünlad olid (veini siiski mitte. õnneks) ja sossukas oli ja nii mõnus oli olla!<br /><br />Homme hakkab pihta uus koolinädal ja see tähendab, et hakkan kohe varsti valmistuma homseks kooliks. Lõpetan täna viienda peatüki (raamatus on kokku 10 peatükki) ja olen igatepidi valmis selleks, et varsti tabab mind üks suur hollandi keele tarkus!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-6371295512348948215?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-81875128802428666762010-12-16T18:53:00.005+01:002010-12-16T21:21:04.257+01:00Nagu sellisest patarei-pealkirjast võikski eeldada, on minuga taaskord midagi väga huvipärast juhtunud. Alles kaks nädalat tagasi oli mul suurem nostalgiahoog, kus meenutasin "vanu häid" aegu, mil ikka odavat peeti sai joodud ja siis hiljem süda-pahatseda ja siis mõnikord juhtus ka nii, et järgmisel hommikul tuli oma okset lumehanges Fairyga pesta, sest vett lihtsalt ei olnud. Meenutasin siis neid vanu aegu ja olin üsna kindel, et seda minuga enam kunagi elus ei juhtu, et ma jooksin alkoholi rohkem, kui ma kanda jõuan ja lõpetan õhtu wc-potiga tõtt vaadates. Aga noh, eks me ikka mõnikord eksime.<br /><br />Lugu siis järgmine. Eile oli meil plaanis minna kontserdile, Noam esines seekord koos ühe hollandi laulja-harfimängija Habibaga ja arvasime, et on kindlasti tore kuulda neid koos musitseerimas. Enne aga kui kontserdile minema hakkasime, tegime minu sõbraga ühe uhke õhtusöögi. Ahjukartulid ja nendele, kes meil siin majas liha söövad, neile oli veiseliharullid või mingisugused sellised asjad ja minule ja Bartile tegime sojakotlette ja minu kallis tegi veel maailma kõige parema kastme ka. Mina tegin rucolasalatit sinepi-meekastmes. Istusime siis kõik lauda ja Joakim tõi lauale ka punase veini. Küünlad olid ja hea tuju oli ja mõnus sossukas oli ja kass tiirutas ümber laua ja söök maitses hea ja vein maitses ka hea. Sättisime siis endid valmis ja hakkasime linna sõitma, minu sõber sai eile endale Joakimilt jalgratta, mõtlesime, et lähme ratastega, aga umbes 100 meetrit enne esimest metroopeatust läks ta ratta tagakumm täitsa tühjaks. Parkisime siis rattad metroojaama ette ja otsustasime ühistranspordi kasuks.<br /><br />Jõudsime kontserdile, Habiba mängis parasjagu harfi ja laulis ja nii ilus oli. Kui mult küsiti, et mida juua tahan, aga sooje jooke seal ei pakutud, siis mõtlesin, et jooks ehk ühe pokaali veel punast veini, sest ma ei taha segamini juua ja hommikul vaja vara ärgata, et kooli minna. Noh, ja siis kuidagi juhtus, et jõin kaks või kolm pokaali veel pärast seda esimest pokaali (kodus olin joonud ühe pokaali) ja siis ma juba tundsin, et on küll, rohkem pole vaja. Põsed olid punased ja muusika kõlas veelgi ilusamalt kui varem ja juba oli tantsutuju ja plaksutada tahtsin ja kui sõnu teadsin, siis kaasa laulda ka. Mingil hetkel sai kontsert läbi, aga inimesed jäid veel sinna edasi - Joakim veel küsis, et kas ma tahaksin veel ühte pokaali veini, keeldusin viisakalt ja hakkasime kahekesi minu sõbraga koju tulema.<br /><br />Kui trammipeatusesse jõudsime, siis hakkasin tundma, et pilt ei ole enam väga selge. Ta küsis ka, et kas ma olen purjus? Ma midagi naersin talle vastu, et mina ei ole purjus, see sein on hoopis purjus! Ja ütlesin, et kuna ma suudan veel välja hääldada "Pole oluline Leninile!" (mida ma muidugi ei suutnud), siis on minuga kõik korras. Kui jõudsime Centraal Stationi, siis arvas mu sõber, et peaksin kindlasti midagi sööma - ma ei teagi, mida ta mulle ostis, sest rohkem kui ühe friikartuli ma sealt kotist, kus tal need söögid olid, ei võtnud. Metroo sõitis ja mul oli süda juba päris paha, üritasin mõelda "kahvel-nuga, kahvel-nuga, kahvel-nuga", et mitte hakata ropsima. Küsimusele, et kas minuga on kõik ikka korras, vastasin: "Mhmh!", endal rops kurgus. Kui välja jõudsime, oli mul juba natuke parem, aga me pidime veel võtma oma rattad ja need koju jalutama - mul oli samm päris sassis, aga et mul enam paha ei tundunud olevat, siis hakkas mulle see kogu olukord nii naljakana tunduma.. arvasin, et aastal 2010 ei ole ma sellist purjusust küll tundnud.. ja ma isegi ei joonud nii palju, enda meelest tundsin ära, kus mu piir läheb.<br /><br />Kui koju jõudsime, pesin ruttu hambad ja võtsin meigi maha ja vajusin kõmm voodisse, tema jäi midagi veel arvutisse askeldama. Kauaks siiski mul puhkamisrõõmu ei olnud, sest nii kui voodisse sain, hakkas üks suurem karussell pihta. Hüppasin voodist püsti, et midagi kiiresti selga tõmmata ja vetsu poole joosta.. ja noh, järgnevat oskate kõik juba ise ette kujutada. Mina olin põlvili vetsus ja minu sõber ukse taga, et kallis, kas sa saad hakkama. Kui arvasin end lõpetanud olevat, siis koristasin enda järelt kõik ära ja pesin uuesti hambad puhtaks ja tulin tagasi voodisse. Kuid ka see kord ei saanud ma rahulikult puhata, sest uuesti hakkas üks suuremat sorti keerutamine mu silme ees pihta ja pidin uuesti vetsu minema. Oi seda rõõmu. Kui olin seekord lõpetanud, siis juba julgesin paar nalja selle kohta oma sõbrale teha ja magama läksin üsna rõõmsal meelel.<br /><br />Hommikune äratuskell, mis hakkas pinisema kell 8.01, tundus mulle nagu üks suur nali. Mõtlesin, et kes teeb muga mingit lolli nalja ja on pannud mu kella helisema, kui ma tahan üks kord elus magada ja ei pea kuskile minema... nohisesin edasi õndsa und, kui järsku tundsin, et üks nupsakas üritab mind üles ajada, et ma pean kooli minema ja et pole siin mingit nalja. Läksin siis duši alla ja üritasin oma olukorda kaardistada, et kuidas ma end tunnen ja milline mu päev välja võiks näha - tundus, et olen võimeline omi asju korda ajama, aga vajaksin kindlasti igaks oma tegevuseks rohkem aega, sest olin nagu puuga pähe saanud. Kui ma duši alt välja tulin, siis oli kohv valmis, minu kallis oli jõudnud käia pagariäris ja toonud sealt ahjusooje <em>croissant</em>e ning parasjagu praadis ta mulle pohmellimuna. Arvestades minu seisundit, ei osanud ma vist teda isegi piisavalt tänada... igatahes kooli pakkis ta mulle kaasa juustu-<em>sandwich</em>i ja banaani, et ma ikka vitamiine ka saaksin.<br /><br />Koolis pidin täna ette kandma oma lühijutu Eesti kohta ja ülejäänud aja olin suhteliselt passiivne õppur. Kui koju tagasi tulin, siis magasime siin mitu head tundi lõunat koos minu kalli sõbraga ja meie nunnu kassiga. Ajal, mil oleme ärkvel olnud, on ikka põhiliselt häid alkassinalju saanud.<br /><br />Aga punast veini ma igatahes enam mitte kunagi ei joo! Vähemalt mitte rohkem kui ühe pokaali.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-8187512880242866676?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-55673971553311866602010-12-15T14:30:00.002+01:002010-12-15T14:45:15.633+01:00Eile käisime linnas kohvitamas ja rämpstoitu söömas ja küünlaid ostmas, et meie tuba natukenegi jõuluhõngulisemaks ja soojemaks teha. Ja ostsime veelkord neid tumedast šokolaadist tehtud käsitöökomme - need on ikka üle mõistuse head! Õhtu veetsime Internetiavarustes uut kodu ja kodulooma otsides. Tundub, et varsti kolime siit ära, kuskile oma pessa - ma ei tea, mis teised sellest arvavad, sest praegu käivad läbirääkimised, et selle maja squattimine siin legaalseks teha ja siis oleks meie maja üür umbes 12x kallim, kui ta on praegu ja ilmselt teised on arvestanud sellega, et ka meie jääme siia, aga meil on üsna kindel plaan siit ära kolida. Koduloomaga on ka nii, et kuna me oleme mõlemad rohkem koerainimesed, tahaks me omale koera, aga temale meeldivad sellised pisikesed nähvitsad ja mulle natuke suuremad koerad, nii oleme üritanud leida midagi vahepealset. Vaatasime ka erinevaid kasse - see oli kusjuures meie mõlema jaoks üllatus, et olime kassidest huvitatud, sest nii mulle kui ka temale ei ole varem ükski kass meeldinud, aga olen üsna kindel, et selles võib süüdistada ainult meie mustakarvalist Katsot, kes on meie südamed täielikult ära röövinud. Aga enne kui me ei ole siit kuskile kolinud ja endale mingit kodulooma muretsenud, siis ei ole veel midagi kindlat.<br /><br />Üleeile oli meil ka pikk vestlus sellest, et mis saab meie mustast kassist, kui me siit ära kolime. Ta ei ole minu kass, aga kuna alates augustist oleme ainult meie talle süüa ostnud ja teised temast väga suurt ei pea, siis me ei tea, kuidas see kass siin elama hakkab. Mõtlesime, et peame vist ostma iga kuu talle kuu aja toiduvaru ja siis iga päev siia helistama, et kas kassile ikka keegi süüa on andnud. Kuigi minu jaoks tundub veel suurem mure see, et kes selle kassi eest siis hoolitsema hakkab? Ta vajab ju hoolitsust ja paitamist ja hoolimist, mitte ainult sööki. Kaasa võtta me seda kassi ei saa, sest veelkord, ta ei ole meie kass ning ilmselt kolime kuskile korterisse, aga meie kass käib vetsus õues, mitte liivakastis, seega oleks korteris tema pidamine võimatu. Oeh, ma ei tea... vaatan seda nunnudust siin, kuidas ta mul süles nurrub ja ta on nii armas! Täna hommikul ka, pikutasime kõik voodis reas, mina seina pool, minu sõber keskel ja tema mustakarvaline sõber tema kõrval. Ütlesin, et nad on nagu kaks suurt sõpra, mispeale parandati minu väidet, et me oleme kolm suurt sõpra. Vaene meie kolmas sõber...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-5567397155331186660?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-61497027460734026612010-12-12T23:17:00.002+01:002010-12-12T23:54:03.904+01:00Heip! Viimati kui kirjutasin, siis oli püha pulmapäev - tänaseks on kätte jõudnud harilik pühapäev ning pulmapeost on mõni päev mööda läinud. Et aga meil on olnud siin äärmiselt kodune ja vaikne ja põhiliselt tekisossukas elu, siis ma ei ole jõudnud end kokku võtta, et sellest kirjutada.<br /><br />Kõigepealt ütlen kohe ära, et neile, kes muretsesid, et türgi pulmas löömaks ja pruudi veristamiseks läheb, muretsesite asjata - pulm oli väga ilus ja minuteada möödus kõik rahulikult ning suurema löömata.<br /><br />Pulmakutsele oli kirjutatud, et pidu hakkab pihta kell 18.00, aga meil oli enne kokku lepitud minu kalli kaaslasega, et lähme sinna hiljem, nii umbes kella 21 paiku, sest tal oli vaja tööasju teha, aga minu kursavennad Deyan (Bulgaariast) ja Alizod (Usbekistanist) ütlesid, et äkki on ebaviisakas minna hiljem. Pakkusin välja, et nemad võivad minna varem ja et mina tahan igal juhul minna sinna koos oma kaaslasega, mitte üksi, aga et mu kallis on nii vastutulelik, siis ta ütles, et katsub oma töö lõpetada mitu tundi varem. Nii juhtuski, et meie plaanid muutusid ja kavatsesime sinna jõuda alguseks. Deyan ja Alizod pidid siia tulema kella poole kuueks ja härra numpsakus lubas kohal olla kell viis.<br /><br />Kui ta kella viie paiku siia jõudis, siis selgus, et ta oli tahtnud enne pulmaminekut juuksurisse minna, aga ta ei saanud omale aega ja selle soenguga tema ei taha pulma tulla. Mina tegin parasjagu meiki Noamile, kes läks ka sünnipäevale.. hakkasin siis megatempoga teda meikima, et jõuaksin enne Deyani ja Alizodi siiajõudmist härra juuksed ära lõigata. Ja siis hakkaski pihta megakiire <em>total makeover</em> - tema ajas endal habet, mina vuristasin masinaga surr surr surr ja piltlikult öeldes üritasin samal ajal varvastega leida talle kapist õiget pluusi. Esimest korda oli meil toas selline, natuke närviline olukord.. tema kiirustas mind tagant et võta julgemini ja kiiremini ja siis et ta üritas oma musta pluusi kapist leida, aga ta ei leidnud ja et, kas tal ka mõni paar valgeid sokke kapis on, et täna võiks teha ühe triibulise-sokivaba päeva ja üldse oli tunne selline kiire kiire kiire! Ja siis juba Deyan helistas, et ta on kohal, aga meil pool pead veel ajamata.. ja vahepeal hakkas masin streikima, aga õnneks oli ta ainult natuke vooluvõrgust välja libisenud, mul oli juba paanika jne jne. Aga me olime väga kiired ja jõudsime õue umbes 10 minutit pärast Deyani kõnet - kaart oli valmis, habe aetud, juuksed lõigatud, lõikusmasin puhastatud ning õigesse kohta tagasi pandud, riided seljas, tema veel veel jõudis raseerijaga need kohad üle käia, mida ta siin mu hämaras juuksurisalongis ei näinud ja lõhna peale panna, õnneks mina olin endale jõudnud meigi juba enne valmis teha... <br /><br />Et liiklus oli suht hull, siis jõudsime kohale mingi kell pool 7.. ja kohe uksel tabas meid üllatus, ilmselt noormehe vanemad ja sugulased, kõik seisid reas ja siis meile tilgutati kätele mingit odekolonni (ma ei tea, mille jaoks see hea oli, see lõhn oli ikka suht jube, mul tekkis isegi tagasihoidlik okserefleks) ja me olime kõik väga kohmetunud, ei teadnud, kellega kätt suruda ja mida öelda, paistsime ilmselt välja nagu neli tulnukat seal. Siis nad küsisid, et kas olete pruudi poolelt? Meil et jep... ja siis juhatati meid lauda, mis oli sellele lauale, kus noorpaar pidi istuma, üsna lähedal, tantsuplatsi ääres, väga hea ülevaatega saalile. Pean ütlema, et 500 külalisele mõeldud saalis oli see ainuke laud, kus istusid pruudi tuttavad. Saal oli dekoreeritud ilusasti ja oli täis 8-kohalisi laudu.. kõikidel valged laudlinad ja küünlad ja eelkattes olid klaasid (mahla, coca või vee jaoks) ning kahvel ja nuga ja salvrätik igal kohal. Meile serveeriti kohvi ja karastusjookide pudelid olid lauas ka olemas. Siis saime teada, et pruutpaar jõuab kohale 19.30 - meil muidugi oli naljakas, et kuidas me nii kiirustasime ja nüüd oleme seal pulmas nagu mingid võõrkehad. <br /><br />Live-band mängis türgi muusikat ja terve saal oli türklasi täis. Meie lauas oli veel üks pruudi sõbranna Utrechtist (venelane, kes ei rääkinud inglise keelt, ca 30 aastane) ja siis veel üks vene naine, 60-aastane, väga soliidne ja kena, kes on viimased 8 aastat Saksamaal elanud ja kes ka inglise keelt ei osanud... hiljem, koos noorpaariga saabus ka pruudi õde, kes rääkis inglise keelt, aga et kaks teist venelast ja ka Alizod ei oska inglise keelt, siis rääkisime lauas vene keeles ja vahepeal mina ja Deyan tõlkisime vajalikke asju minu härrale, kes vene keelet ei oska. Mingi hetk tuli peigmehe vend meie lauda, et kas teile võib midagi juua pakkuda ja siis toodigi meile lauda pudel veini ja kõikidele vene prouadele sh minule viina! Arvan, et klaasis oli 8cl või 12cl, igatahes, see serveeriti viskiklaasis ja klaas oli peaaegu pooleni täis. Mõtlesime, et ei tea mida need muslimid meist arvavad, pead katmata ja naisterahvad, niimoodi joovad viina, minu sõber ka naeris, et idablokk on türgi pulma sattunud. Klaas oli parajalt suur või parajalt väike, et pisikeste hiirelonksudega see õhtu jooksul kahepeale ära manustada.<br /><br />Siis kui pruutpaar saabus, siis oli mul Juliast lausa kahju! Talle oli pähe pandud mingi punane sall või linik (sel hetkel kui ta sisse kõndis, siis tekkis selline tunne, nagu tal oleks see justkui häbimärk, ma ei tea, kas neil käibki see nii, st et äkki see ongi traditsioon et pruudi nägu kaetakse punase looriga, või oli see sellepärast, et ta rase on) ja ta kleidisaba takerdus iga sammuga ja see sissetulek tundus nii stressirohke ja kindlasti oli tal raske jalgadel püsida ja kõndida selle kleidiga (kuigi kleit oli megailus!), ja siis kõik need 500 inimest passisid ja ma mõtlesin, et kui üksikuna ta end tunda võis, selline hull pulmatseremoonia, kus tema lähedasi eriti kohal ei olnud.. ainsana ta õde.. arvan et need teised 2 vene naist ei olnud väga lähedased talle ja siis meie, kursuselt, keda ta on vähem kui 4 nädalat tundnud... Samas tundsin, et tal oli hea meel, et vähemalt meiegi tulime.<br /><br />Siis hakkas pihta avavalsi moodi tants kus nad tantsisid ja Julialt võeti ära see punane rätt näo eest ja tal oli ilus loor ja tiaara, väga kena nägi välja! Siis oli veel paar tantsu ja siis serveeriti süüa.. kaks kanatükki oli ja riis ja kartul ka, väga huvitav kombinatsioon ja salat serveeriti eraldi kausis laua keskel ja lavaš ka. Oma kanatükid panin oma sõbra taldrikusse, kõik naersid, kuidas tal on ikka praad serveeritud. Siis muusika mängis ja inimesed tantsisid, meie laud ikka rääkis vene keeles ja minu sõbral ilmselt ei olnud väga lõbus (sest ega ma talle kõike ei jõudnud tõlkida ning minu vene keel ei ole isegi nii hea, et ma kõigest aru saaksin ja mõnda asja ei olegi vaja tõlkida), aga välja ei paistnud üldse, nagu ta end seal hästi poleks tundnud! Tegi seal nalja (selle Utrechti venelasega said nad hollandi keeles rääkida..) ja arvan, et ta jättis kõikidele väga sümpaatse mulje! Tulime peolt ära natuke enne tordi serveerimist (nägime kui tort sisse toodi, väga uhke oli, aga meil juba oli vässukas ja kopp natuke ees ka ja magusaisu meil ka polnud).<br /><br />Mulle igatahes pulm väga meeldis! Tantsu sai ja süüa sai ja juua sai ja jutustada sai ja hea oli! Kuigi ma ei tea, kas ma ise kunagi suudaksin sellises pulmas pruut olla.. tundus, et tal oli väga suur pinge ja arvan, et tal oli päris hea meel, kui see lõpuks läbi sai. Kõik meie lauas muidugi küsisid, et millal siis meie abieluranda triivima hakkame ja me itsitasime, et järgmisel suvel, Eestis (see oli muidugi nali, ta ütles, et ta ei tahaks tunda end võõrkehana oma pulmas nagu ilmselt Julia tundis, et kas ma kujutan ette, kui me abielluks nt Eestis ja siis seal ei ole ühtegi tema pereliiget), aga et asi oleks võrdne, siis tõenäoliselt peame abielluma Poolas, siis oleks meie külalistel võrdsed võimalused peole tulla. Aga praegu pole teil veel vaja hakata riideid otsima ja meiki tegema, aega on selle kiire asjaga!<br /><br />Täna olime kodused inimesed. Minu sõber tegi mulle väga uhke lõunasöögi, milleks oli nasi (<a class="smalllink" href="http://nami-nami.ee/recipe.php?q=detail&amp;pID=1380"><em>Nasi Goreng</em> tähendab indoneesia ja malai keeles 'praetud riisi' ning on Indoneesias väga populaarne roog</a>) ning koristasime ja kloppisime vaipu ja askeldasime maja peal ja vahepeal puhkasime.. ja oli selline mõnus, kodune päev.<br /><br />Homme on mul jälle koolipäev (tööle ma ei pea enne uut aastat minema, sain puhkust. Hea nali!) ja ma ootan seda ärevusega, sest kirjutasin eile 400-sõnalise hollandikeelse lühijutu Eestist ning saatsin selle oma superarmsale õpetajale, Hermale. Eks näis, kuidas läks!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-6149702746073402661?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-49404636743515306952010-12-10T14:42:00.005+01:002010-12-10T15:25:10.940+01:00Jummel, ma olen täna jälle selline hüper-super-kõrgendatud meeleolus (vahepeal on mul ikka raske oma kaalukausse tasakaalus hoida)! Kõigepealt pean ma kindlasti rääkima eilsest õhtust, mis oli niiiiiii tore!<br /><br />Rembrandtpleinil on avatud jõuluturg ja uisuhall ja igasugused vahvad asjad ja ükspäev kui me sealt mööda kõndisime, siis mu sõber ütles mulle, et kui ma tahan, siis võime millalgi sinna minna. Ja eile saabuski siis kätte see kauaoodatud päev, mil ta viis mind uisutama. Kutsusin meie majanaabrid ka kaasa, aga keegi peale Barti ei olnud sellest väga vaimustatud. Et minu sõber uisutada ei tahtnud (ta ütles, et on korra elus seda proovinud ja see oli piisavalt feil, et mitte enam uuesti proovida - küll aga ütles ta, et suvel võime koos rulluisutama minna), siis oli hea, et Bart tuli. Ja terve tee metroos rääkisime kolmekesi AINULT hollandi keeles! Vestlus muidugi oli selline, et: "Tere, mis su nimi on, mina olen Sälli, mul on vanaisa haiglas, ta kukkus ümber, homme viin talle haiglasse metsalilli. Olen lahutatud, aga mu vanemad on abielus... jne jne). Rõõmsal meelel ning hollandikeelse vestluse saatel jõudsimegi üsna ruttu Rembrandtpleinile.<br /><br />Alguses ei tulnud mul uisutamine väga hästi välja, sest viimati sain tunda rõõmu uiskudel olemisest umbes viis aastat tagasi, aga pärast mõnda ringi hakkas asi juba vaikselt tagasi käppa tulema. Tõestuseks, et ma ikkagi Sälli olen, sain ka kukkuda, lausa kaks korda! Esimene kukkumine oli üsna alguses, umbes kümnendal ringil ning kukkusin nii naljakalt kõhuli, et enne kui sain hakata püstitõusmisega tegelema, panin seal maas naeru oma paar minutit. Teist korda kukkusin peaaegu lõpus, tahtsin teha graatsilise ringi ümber Barti ja siis kuidagi juhtus nii, et kukkusin pepuli. Sel kukkumisel sain natuke haiget ka, aga ega mul sellegipoolest vähem naljakas ei olnud. Minu kallis sõber seisis kogu see aeg jääraja ääres ning elas mulle kaasa, vahepeal andis mulle pläskust, mis ta selleks puhuks ostnud oli, soojendavat ja kosutavat viskilonksu ning paar julgustavat musi ka!<br /><br />Kui uisutamisega ühel pool olime, siis läksime jõuluturule ning võisin valida endale midagi magusat - otsustasin tumedast šokolaadist ning maapähklitest tehtud käsitöökommide kasuks ning need olid nii head! Terve tee koju muidugi kiitsin teda, et kuidas ta küll mulle nii head kommid oskas valida! Kui koju jõudsime, siis selgus, et meil pole piima ja läksime bensiinijaama, et osta piima ja siis mõtlesime, et kuna niikuinii on selline huvitav päev olnud, et miks siis mitte jäätist süüa! Kõndisime bensiinijaamast tagasi, sõime jäätist ja ma olin sellest kõigest nii elevil, et ei suutnud vait olla ega paigal püsida, keksisin mööda lögast teerada ning nurusin, et ta mulle kukile tuleks. Seda muidugi ei juhtunud.<br /><br />Et eile hommikul ma kooli ei jõudnud, sest magasin sisse (Ärkasin umbes tund aega pärast tunni algust ja otsustasin, et ikkagi lähen kooli, mis sest, et jään umbes 1.5h hiljaks. Ning uskuge või mitte, just täpselt selsamal hetkel, kui ütlesin välja, et "Ei, ma ikkagi lähen!", hakkas taevast piljardikuulisuuruseid rahetükke alla sadama. Et ma ikkagi olen huvitatud oma pea ühes tükis hoidmisest, siis mõtlesin, et tühja kah, lähen tagasi magama ning õpin hiljem iseseisvalt kodus.), siis täna hommikul võttis minu sõber minu koolijõudmise enda isiklikuks ülesandeks. Enne kui olin voodist välja jõudnud, oli kohv juba valmis ja samal ajal kui ma end valmis sättisin, askeldas tema midagi seal köögis. Kui ma uksest välja hakkasin minema, siis ta tõi mulle hoolega pakitud kotikese, milles olid võileivad, mis ta mulle sel ajal teinud oli, kui ma siin toas midagi askeldasin. Nii armas temast!<br /><br />Ja täna! Täna lähme pulma! Ta ei olnud eriti vaimustuses sellest türgi-vene pulmast ning ütles, et ma ütleksin pruudile, et veel on aega ümber mõelda, et türgi inimestega ei ole nalja! Mina igatahes usun ja loodan, et see pulm saab vahva olema ning mulle lubati, et tantsu saab ikka kõvasti lüüa (mida ei pidavat saama söömise ja joomise kohta öelda) ning oma sabaotsa tahaks ma keerutada küll!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-4940463674351530695?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-26816058588685040012010-12-08T15:56:00.004+01:002010-12-08T16:43:19.832+01:00Uni uni uni. Kas teate, mitu korda ma täna olen magama jäänud ja jälle üles ärganud? Arvan, et vähemalt viis! Kuigi läksime eile õhtul päris vara magama (nii südaöö paiku), ei ole mul siiamaani sellist tunnet, et oleksin välja puhanud (kell on 16.00). Esimest korda ärkasin täna üles kell 8. Või noh, mina ei ärganud ise midagi üles, mind ÄRATATI üles, et ega ma juhuslikult kohvi ei soovi juua. Minul oli torrtorrtorr, kes see ÖÖSEL kohvi joob?! Vaatasin aknast välja ja ütlesin, et kell on ilmselt mingi viis (kuigi väljas oli juba natuke valge, pidin ikka liialdama). Igatahes minu kallis sõber ütles, et ta otsustas, et võiks valmistada meile kohvi ja siis ära minna, et kas ma ka soovin kohvi juua? Pobisesin talle vastu, et tehku, mis tahab.. kui ta umbes ühe sekundi pärast aurava kohvitassi mulle nina alla pani, siis võtsin vaevuks istuli tõusta ja veel natuke toriseda, et mina saan üks kord elus kaua magada ja sel nädalal on see ainuke päev, kus ma kuhugi ei pea hommikul minema ja tema ajab mind keset ööd üles, ainult selleks, et siis minu juurest ära minna, et oleks siis võinud vähemalt salaja minema hiilida, et mul lasta magada.. Tema muudkui vaatas mind ja silitas mu põlvi ja naeris, minul oli, et mis siin nii naljakat on. Siis ta ütles veel midagi sellist, et ega ta igaveseks ära ei lähe, küll ta tagasi tuleb. Lõpetasin oma kohviga ja ronisin teki alla tagasi, umbes 20 sekundit hiljem oli ka härra teki all. Küsisin, et mida ta enda meelest teeb, et ta pidi ju kuskile minema? Selle peale öeldi mulle ainult, et kes see normaalne inimene ikka keset ööd välja läheb.. et ta oli lihtsalt ärganud üles, sest pidi vetsu minema ja siis mõtles, et üllatab mind kohviga, aga et ma olin nii huvitavalt üles ärganud, siis ta mõtles, et mängib muga natuke lolli ka.<br /><br />Mul oli muidugi uni läind, tema hakkas magama jääma, aga ega ma üksi ka ei pea üleval olema, kui mind juba keset ööd on üles aetud. Küsisin hoopis, et kas ta tahaks veel kohvi juua ja minuga koos kööki tulla kohvi tegema ja siis nt aias lumehelbeid vaadata ja kohvi juua... läksimegi koos alla, naersime, võib-olla natuke liiga kõva häälega, sest teised veel magasid ja siis järsku ma tundsin, et olen NIII väsinud, et kukun jalapealt pikali. Tulime tagasi magama, magasime umbes tund, aga siis ärkas Bart üles ja hakkas koridoris kõrge häälega ja kõvasti laulma ja mõne aja pärast hakkasime kuulma ka klaveril <em>Bohemian Rhapsody</em> ja <em>Türgi marsi </em>mängimist. Mingi hetk jäime uuesti magama, äratuskell oli meil pandud kella 12ks. Kui kell helises, tundsin, et olen väga värske. Minu sõber pidi kella kaheks minema kohtumisele, seega pidi ta mingi kella 1 ajal siit ära minema (auto seisab meil parklas siiamaani, juba 3 nädalat ei ole paigalt liikunud). Küsisin ta käest, et kas ta tahab kohvi. Silmad kinni vastati mulle unesossuka häälega, et kohvi ei soovita, aga natuke magada võiks küll veel. Siis küsisin, et aga äkki soovib ta teed. Vastuseks sain jälle ei. Siis küsisin: aga musi? Vastus oli jälle ei, aga samal ajal kui ta seda ütles, siis läksid huuled juba prunti. Tegin talle selle hommikumusi ja alustasime kolmandat korda oma päevaga. Sõime siis siin hommikust ja istusime elutoas ja siis ta juba pidigi ära minema. Saatsin ta uksest välja ning ise tulin üles, et hollandi keelt õppida, panin veel raadio ka mängima.. ja siis juhtuski nii, et äkki oli kell saanud 15.40, ma olin kaks tundi siin toas maganud! Ja kui aus olla, siis magaks veel, aga ma ei saa, sest lubasin oma nunnukale, et kella kuueks on mul kõik õpitud, siis saame koos minna uisutama või kuskile (kui me täna uisutama ei lähe, siis lähme homme!).<br /><br />Mul kurk valutab ka, võib-olla olen natuke haige ja sellepärast olengi selline väss ja hommikul olin selline torrtorr, tavaliselt ikka ärkan naeratus kõrvuni üles, kui tema mu kõrval on.<br /><br />Ja muidugi ärkasime öösel kassi pärast ka umbes sada korda üles. Talle meeldib öösiti meie peal käia ja siis ennast sügada ja lakkuda ja tekitada igasuguseid imelikke hääli. Täna olid need hääled nii hullud, et minu kallis juhatas kassi lihtsalt toast välja ja blokeeris kassiukse.<br /><br />Nüüd ausalt hakkan õppima, sest kell aina tiksub!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-2681605858868504001?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-75382191421949424132010-12-06T19:33:00.008+01:002010-12-06T19:52:52.265+01:00Täna juhtus meil selline huvitav lugu, et hakkasime minu "Ärniga" poodi minema, et mulle šampooni ja palsamit osta. Arvasime, et meile lähimas poes ei müüda minu lemmikšampooni, <em>Gliss Kur - Asian Straight'</em>i ning võtsime ette pikema käigu Duivendrechti kaubanduskeskusesse, kuhu on umbes kilomeeter meie kodust. Kõigepealt käisime supermarketis, kust ostsime igasugust söögivärki, aga kus ei müüdud minu šampooni ning siis läksime pagariärisse, et saada värsket prantsuse saia ja minule rukkileiba päevalilleseemnetega ning siis läksime selle poe poole, kus müüakse šampoone ja seepe ja igasuguseid ilus-püsimise-vahendeid. Poe ukse taga selgus, et see tehakse lahti 13.00, aga kell oli alles 12.26. Seega, otsustasime, et lähme tagasi koju ja tuleme millalgi hiljem sinna tagasi, et mu juuksed enam kaua friikartulinägu olema ei peaks. Õues oli aga selline huvipärane lugu, et nii paks udu oli, et nähtavus oli umbes 2m (ausalt, ma ei liialda).. hakkasime siis kodu poole kõndima, Ärnil oli käes suur suur toidukott ja Imbil oli kaenlas tualettpaberi <em>12-pack</em>. Jutustasime ja naersime ja kõndisime ja vaba käega hoidsime käest kinni ja vahepeal tegime paar musi ka ja järsku avastasime, et oleme totaalselt ära eksinud. Ma olen viis kuud elanud siin samas majas, käinud ülepäeva samas kaubanduskeskuses, et süüa osta ja saad sa aru, me eksisime ära!!! Nagu arvatagi võite, siis pidin end pooleks naerma - Ärni muidugi ei olnud nii rõõmus, sest tema oli terve tee tassinud seda rasket toidukotti, aga mina ei suutnud itsitamist lõpetada isegi siis kui olime juba kodus. Kui koju jõudsime, siis hakkas ka Ärnil naljakas, sest me läksime ju poodi ainult šampooni ja palsamit ostma, aga tulime tagasi hiiglasuure toidukotiga ning asju, mille pärast me poodi läksime, me üleüldse ei saanudki.<br /><br />Selleks ajaks, kui koju olime jõudnud, oli kell saanud juba üks - jõime tassi kohvi ja sõime hommikuvõileibu ning hakkasime siis jälle uljalt udu ja jäiseid radu trotsides kaubanduskeskuse poole kõmpima. Sain endale vajalikud juuksehooldusvahendid (lisaks plaanis olnud tarvetele ostsime mulle ka juustesse jäetava <em>spray</em>-palsami) ja marusoojad kõrge säärega sussid (sellised UGG's saabaste moodi, aga pehme tallaga, valget värvi) ja siis veel natuke hügieenitarbeid.<br /><br />Õhtusöök oli meil väga uhke, Bart oli teinud kõrvitsa-tomati-porgandisuppi ja meie Ärniga küpsetasime ahjukartuleid porgandite, paprika, sibula ja küüslauguga ning mulle ja Bartile tegime juustušnitsleid ja Ärni küpsetas endale veiseliha.. Sain teada, et hollandi keeles on mitmekäiguline eine otsetõlkes mitmekoridoline eine, seega <em>as a third hallway</em> oli Imbil ja Ärnil mõnus tassitäis kohvi ja Bartile tegin Maroko-teed, mis meenutab mulle minu armsat hollandi keele õpetajat Hermat, kellega koolis ikka alati seda teed joome.<br /><br />PS. olen täna terve päeva kandnud oma armsa sõbra teksaseid, natuke on küll pikad, aga lõpuks ometi saan proovida Cosmopolitani ammust soovitust kanda peika teksaseid, et veelgi hotim välja näha!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-7538219142194942413?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-51114761720665649762010-12-03T21:36:00.002+01:002010-12-03T22:01:01.196+01:00Heihopsti! Täna oli mul esimene test hollandi keeles ja ütlen kohe ära, et mul läks väga hästi! Test oli 2lk pikk ja tegin ainult paar viga. Arvan, et kui oleksin selle eest hinde saanud, oleks see olnud A või 5. <em>eager beaver sallie slim. </em>Saatsin kohe pärast testi oma sõbrale ka sõnumi (hollandi keeles of koors), et mul läks väga hästi ja tema vastas mulle ka hollandi keeles.<br /><br />Arvan, et mul ei oleks nii hästi läinud, kui ma ei oleks eile koos temaga õppinud. Ma olin meeldivalt üllatunud, et ta viitsis minuga tundide kaupa sõnu õppida ja kontrollida ülesandeid, mis teinud olin. Kui ma teda hommikul tänasin, et ta minuga alati nii kannatlik on, siis ta ütles selle peale ainult, et see on normaalne ja ei midagi tänuväärset. Aga ma olen ikkagi tänulik, see on nii hea tunne, kui keegi pühendab sulle oma aega ja ilmselt ei ole tema jaoks kõige meeldivam korrata samu lihtsaid sõnu ja ülesandeid tundide viisi. Ja see on ka nii armas, kuidas ta laseb mul alati lugeda hollandikeelseid uudiseid oma lemmiklehest. Ta ise loeb artikli läbi 30 sekundiga ja siis viitsib kuulata, kuidas ma talle seda 5 minutit ette loen ja siis veel umbes 10 minutit uudist tõlgin. Üleeile oli mul juba kõrini ja ma enam ei viitsinud, aga ta utsitas mind ikkagi nende uudistega pusima ja ütles, et ainult nii saan ma õppida hollandi keele korralikult ära.<br /><br />Oeh. Ma olen ülepeakaela armunud, mis siin ikka pikalt mõelda. Ma ei ole seda talle kunagi öelnud, aga arvan, et ilmselt võib ta seda minu käitumisest välja lugeda. Ja kui ma tema käitumist ja olemist vaatan, siis võin eeldada, et ka temaga on sama lugu juhtunud.<br /><br /><br />Eile oli mul jälle tööpäev, Annabelle'i ema palus mul teha fondüüd, niiet olen nüüd selle kogemuse võrra rikkam. Ühtlasi õnnestus mul Annabellele õpetada järgmine klaveripala (see on mõnikord ikka väga raske, sest ta on selline püsimatu tüdruk ja kui tal kohe välja ei tule, siis ta jookseb teise tuppa ja hakkab peaaegu nutma) ja mängisime ka telekamängu <em>Wii sports</em> ja tänaseks on juhtunud minuga selline lugu, et mul käelihased valutavad sellest hirmsast vehkimisest tenniseväljakul, pesapalliplatsil, golfiväljakul, bowlingurajal ja poksiringis. Rääkisin entusiastlikult oma sõbrale ka, et ma vehkisin nagu hull, et see oli nii lahe mäng ja ta ütles, et tal on see kodus kuskil olemas, niiet varsti võime hakata koos teleka ees vehklema.<br /><br />Ühtlasi tean nüüd ka seda, mis tunne on talvel rattaga sõita. Või noh - sõita vähemalt 10km päevas, nii, et suu ja silmad on lund täis. Mul oleks vaja suusaprille, sest mõnikord ei näe ikka mitte midagi välja. Kinnitamata andmetel (ma ise ei tea kraadidest midagi ja kuskilt seda ise ei uurinud ka) oli meil eile -8 kraadi. Eile hommikul kell 8 kui hakkasin end kooli poole sättima, siis vaatas mu sõber mulle imestunult otsa, et kas ma tõesti SELLISE ilmaga hakkan rattaga sõitma? Tema soovitas mul muidugi helistada õpetajale, et ma ei saa kooli tulla, sest ilm on nii hull ja kui ma ütlesin, et ma ikkagi lähen, siis kõigepealt ütles ta, et äkki ma saan metrooga minna, aga kui ma ka selle võimaluse välistasin, siis pakiti mind salli sisse nagu eskimo ja loeti umbes 100 korda sõnad peale, et ma ettevaatlik oleks ja ei kiirustaks ja et kohe kui tundub, et libe on, siis ratta pealt maha tuleksin. Nii armas!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-5111476172066564976?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-58996341031166928822010-12-01T15:10:00.002+01:002010-12-01T15:15:50.432+01:00Tere hommikust!<br /><br />Härra on tund aega ära olnud ja mina eesrindliku perenaisena otsustasin pesu pesema hakata. Sorteerisin siis kõik tumedad riided ühte hunnikusse ja läksin uljalt pesukööki neid masinasse toppima. Riided olid kõik juba masinas, aga uks ei tahtnud hästi kinni minna. Mõtlesin, et lükkan natuke riideid sügavamale ja järsku tunnen oma sõrmede all midagi tugevat ja kandilist. Leidsin oma dressipluusi taskust oma telefoni. Äärepealt oleksin oma kõige armsama Nokia 7373 telefoni ära pesnud. Ja öelge veel, et ma tulen üksi hästi omadega toime!<br /><br />Muidu on kõik endiselt hästi, eile õppisime hoolega hollandi keelt ja sõime senisest enam šokolaadi ja kummikomme ja soolapähkleid. Tänaseks hommikuks oli mu kaal 200 grammi tõusnud. Homme on veepäev. NOOOT.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-5899634103116692882?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-67077417722794816712010-11-30T20:23:00.002+01:002010-11-30T20:30:55.849+01:00* me Internet on viimasel ajal jupsinud, aga täna saime uue modemi - nüüd peaksid meie mured murtud olema!<br />* kõige tähtsam on see, et minu kallis kallis sõber on tagasi ja viimased päevad oleme olnud suured sõbrad ja kaisuloomad ja toast välja läinud ainult selleks, et šokolaadi osta (või noh, täna proovisime ta autot ka käima lükata, kuid meil ei õnnestunud see, seega, tuleb senikaua toas end soojendada, kuni auto tööle saadakse).<br />* tegin eile jälle hernesuppi, maitses hea, isegi minu kallis härra võttis ampsu ja ütles, et see on hea, kuigi ta vihkab hernesuppi.<br />* olen viimastel päevadel palju klaverit harjutanud ja iga korraga läheb aina paremaks!<br />* mu selg valutas siin viimastel päevadel, aga eile sain korraliku massaaži ja nüüd on kõik väga hästi!<br />* keeltekoolis on reedel esimene test ja olen juba päris osav hollandi keelega (arvestades seda, kui vähe mu kursus kestnud on)<br />* laupäevaks on meid kutsutud sünnipäevale<br />* ja järgmiseks reedeks on meil kutse ehtsasse türgi pulma, oleme osa 500st külalisest. uhke uhke!<br />* alates pühapäevast on mul vahetpidamata olnud naeratus kõrvuni (kui saaks, siis isegi kuklani) no, sest lihtsalt niiii hea on olla ja ma olen nii õnnelik!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-6707741772279481671?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-72505040661490535732010-11-23T20:19:00.002+01:002010-11-23T22:42:28.534+01:00Oeh. Täna on taaskord olnud nostalgiapäev. Olen kuulanud enamasti kolme jõululaulu: Kairi meenutatud <a href="http://www.youtube.com/watch?v=LpPdl0StUVs"><em>Have yourself a merry little christmas</em></a>, minu maailma kõige lemmikumat ja ilmselt vist ainsat jõululaulu, mis mulle tõesti igast otsast meeldib <a href="http://www.youtube.com/watch?v=pA8UHeoYHQM"><em>All I want for christmas is you</em></a> ja minu kalli sõbra auks ka ainsat jõululaulu, mis talle meeldib <a href="http://www.youtube.com/watch?v=F4XKkdygUqs"><em>Lonely this christmas</em></a>... ja lisaks oma vabale tahtele ja valikule pani täna Annabelle kodus mängima jõululaulude plaadi.. ja kui koju jõudsin, siis mängis ka Asafil jõulumuusika.<br /><br /><br /><br />Mulle ei meeldi jõulud eriti. Vist. Või noh, tavaliselt pole mul kunagi jõulude ajal olnud jõulutunnet. Mäletan ikka neid häid aegu, kui Pätuga käisime jõululaupäeval mäkis ja jõime Jägermeistrit ja rääkisime, kuidas meile üldse jõulud ei meeldi ja siis kui kätte jõudis veebruar, tuli mul ja ka Pätul jõulutunne ja hirmus soov laulda jõululaule. See aasta oli mul jõulutunne ka augustis Hispaanias.. hääletasime Tiinaga tee ääres ja laulsime kõva häälega "kellahääääääl, kutsub õuueee..." ja "keerlevaid langevaid helbeid on täis..." jne jne, kuigi väljas oli kuumust umbes tuhat kraadi - aga no oli lihtsalt nii suur isu laulda jõululaule! Ja mida ma kuulen praegu! Minu tuhandendat korda mängiv "<em>All I want for christmas is you</em>" lõppes üheksasaja üheksakümne üheksandat korda ja tänu vaikusele võisin kuulda, et teises toas mängib ka Bartil jõulumuusika... siin majas on vist kõik jõululaulude meeleolus.<br /><br />Rääkisin täna just Bartile, et minu elu kõige meeldejäävamad jõulud (peale lapsepõlve-jõulude, sest need on hoopis teistsugused kui jõulud suurena!) on need, mis veetsin oma Mupsu perega. Need olid hoopis teistsugused kui jõulud minu kodus, seda juba seetõttu, et kuusk toodi maja kõrvalt metsast (meie kodus on nendel aastatel, kui kuusk olemas olnud, toodud see turult) ja kuna selles peres on kõik väga musikaalsed, siis polnud mul varem olnud võimalust nii uhkes sega-instrumentaal-vokaal-ansamblis lauldes ja tramburaid tehes jõule tähistada. Et. Need jõulud mulle ju vist meeldisid. Vist.<br /><br />Minu sõbrale ei meeldi jõulud. Mulle ka muidu ei meeldi, see on tehtud nii kommertslikuks.. aga miskipärast on mul selline tunne, et see aasta on jõulud täiesti teistsugused ja erinevad kõikidest teistest jõuludest, mida näinud olen. Ma tunnen, et ma tahaks see aasta jõule tähistada koos oma perega. Teate küll - <em>driving home for christmas</em>.... Kuigi samas on mul selline tunne, et ma ei saa jõuludeks koju.. ja võib-olla ongi nii parem, sest kui mulle jõulud ei meeldi, siis äkki ongi mul see aasta võimalus esimest korda elus jääda jõuludest ilma? Et noh, kui ei taha, siis ei pea sööma.. ja mul on võimalus mitte süüa. Oeh. See on nii vastuoluline - mulle ei meeldi jõulud, ma ei taha jõule, samas tahan jõulude ajal olla koos oma perega ja olla koos oma sõbraga (<em>All I want for christmas is you</em>), kellele ka ei meeldi jõulud, aga kellele meeldib lugu <em>Lonely this christmas</em>. Võta nüüd näpust, onju. Ükspäev rääkisime ka jõuludest ja ta ütles, et jõulude ajal tuleb sõita kuskile soojale maale, kus ei tähistata jõule, aga aastavahetusel tuleb olla kodus (tema puhul siis Hollandis).<br /><br />Ma igatsen kodu ja emmet ja issit ja sõpru ja Eestit... ja samas igatsen ma oma sõpra ka, sest kui tema on siin, siis mu koduigatsus ei ole nii suur ja tuju on ka ikka palju parem. Ainult kuus korda pean magama minema ja siis ta juba on tagasi ja siis võib-olla on mu nostalgiahood ka väiksemad ja igatsus väiksem ja ma jõuan jälle olla hästi palju õnnelik ja hästi palju rõõmus ja hästi mina.<br /><br />Natuke pean oma unenägudest ka rääkima.. nägin täna hästi palju unenägusid (no, ma jõudsin ikka mehemoodi magada ka, oma 14 tundi kindlasti), aga kaks unenägu on mul kõige selgemini meeles.<br /><br />Esimene neist oli, et ma läksin oma kassiga oma õele külla. Et minu kass on selline, kes teisi kasse silma otsaski ei kannata ja mu õe kass on ka ikka selline Proua, keda naljalt paitama ei lähe, siis pani mu õde oma kassi rõdule kinni. Minu kass ronis kapi otsa ja hakkas seal kakale (ilmselt seetõttu, et rõdule ei pääsenud).. ja mu õde ehmus hirmsasti, sest ta oli just käinud Tartus *Ott Leplandi postrit toomas ning selle kapi otsa pannud. Kui mu õde mu kassi tegevusele jaole sai, siis oli vaese Oti nägu täitsa kakat täis... Hiljem läksime kassiga külla veel ka Tiia-Ester Loitme'le, keda ma päriselus hirmsasti kardan, aga unenäos oli ta täitsa tore! Minu unenäos oli tal ka kass! Selline, valge-hallikirju kiisu.<br /><br />Teine unenägu oli, et elasime Noami ja Asafiga lasnamäe vanaema juures. Tal oli kolmetoaline korter. Ühes toas elasin mina, teises vanaema ja kolmandas Noam ja Asaf. Läksin siis oma vanaema tuppa, mis oli hirmus segamini.. ja leidsin maast katkise unenäopüüdja. Küsisin, et kelle oma see on ja ta vastas, et Noami oma. Viisin katkise unenäopüüdja Noamile ja läksin oma tuppa. Ja mida ma näen! Terve tuba oli riideid täis! Mütsid, sallid, kindad, joped, jakid, püksid, seelikud, jalatsid - mida aga oskad ette kujutada! Osad riided olid sellised, mis on reaalselt mul mõnel ajal eksisteerinud, aga osad riided olid sellised, mida ma nägin esimest korda elus. Ja ainuke asi, millele suutsin mõelda oli see, et "ISSSAND, mul on nii palju riideid, ma ei tea mida selga panna!"<br /><br />* kui ma täitsa aus olen, siis ma isegi ei tea, milline Ott Lepland välja näeb. Ma tean, et ta oli vist Superstaari saates? või selles koorisaates? Et selles mõttes oli mul hommikul ikka väga üllatus, et ma temaga seonduvat nägin.. ja mul ei õnnestunud temaga unenäos suuremat tutvust ka teha ja ta nägu ka näha, sest see pilt oli täitsa.. hkmm, <em>fekaloidne</em>.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-7250504066149053573?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-6119659023192186612010-11-18T21:47:00.002+01:002010-11-18T21:51:28.823+01:00Täna olen kohe eriliselt väsinud! Ärkasin kell 8, et minna kooli, siis olin 3h koolis ja siis sõitsin natuke rattaga ringi ja vaatasin, mis linna peal toimub ja siis tulin tunniks koju ja siis olin pea 5h last hoidmas.. ja nüüd olen nii väss, et ausalt öeldes ei jõua ma eriti oma hirmarmsat kassigi paitada. Õnneks nii palju jõudsin end kokku võtta, et talle süüa panna ja endale midagi hamba alla saada (Bart oli teinud imemaitsva õhtusöögi, minu ülesandeks jäi see ainult endale üles soojendada).<br /><br />Hollandi keelega läheb juba päris hästi, arvan, et kui mu sõber tagasi tuleb, siis me enam inglise keeles ei peagi suhtlema. NOOT.<br /><br />11 korda tuleb veel magama minna ja siis ta ongi tagasi. Oeh.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-611965902319218661?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-20534468120945982662010-11-17T10:53:00.003+01:002010-11-17T10:56:34.187+01:00<a href="http://1.bp.blogspot.com/_cVwd-nwe-SI/TOOmdY1yJlI/AAAAAAAAAF0/2LMojXLA4vA/s1600/StillCap0016.jpg"><img style="TEXT-ALIGN: center; MARGIN: 0px auto 10px; WIDTH: 320px; DISPLAY: block; HEIGHT: 240px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5540454990410294866" border="0" alt="" src="http://1.bp.blogspot.com/_cVwd-nwe-SI/TOOmdY1yJlI/AAAAAAAAAF0/2LMojXLA4vA/s320/StillCap0016.jpg" /></a><br /><div>No vaadake seda nummidust! Minu niiii armaš kiiiiišu! </div><div> </div><div>PS. Ütlen kohe ära, et hommikune tuju on hea:)</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-2053446812094598266?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-64956551870127604022010-11-16T23:14:00.004+01:002010-11-16T23:55:54.076+01:00Eelmisel neljapäeval sai mulle osaks suur õnn joosta marti. Või noh, siin on see Saint Martin's Day, kus lapsed käivad uste taga laulmas laternatega ja siis onud-tädid annavad lastele kommi. Et mina olin neljapäeval tööl ning siin lapsed tavaliselt üksi tänavatel ei käi, siis saingi kaasas käia. Ühtlasi tuleks ära mainida ka see, et eelmisel neljapäeval oli siin vist kõige suurem torm üldse. Tuiskas ja sadas ja müristas ja lõi välku ja niii tugev tuul oli, et see tahtis lausa pikali mind(rääkimata lastest) lüüa. See oli väga huvitav kogemus.. lapsi oli tänavatel palju ja et tuul nii tugev oli, siis paberlaternad olid kõigil katki.. kui lapsed koputasid ustele ja hakkasid laulma: <em>elf november is de dag...</em> jne, siis lapsevanemad seisid mõne meetri kaugusel. Hirmus naljakas oli minu jaoks veel see, et tavaliselt, kui keegi laulis kellegi ukse taga ja uks avanes, siis järsku sai kolmepealisest ansamblist kahekümnepealine koor.. et kui nt lapsed olid oma sõpradega kõrvalmaja juures ja nägid, et kuskil tehakse uks lahti, siis jooksid kõik sinna kokku, kus uks lahti läks ja poole sõna pealt liituti lauluga. Ma olin igalt poolt nii läbimärg, et kui koju jõudsin, siis tilkusid isegi rinnahoidjad, kuigi mul oli paks sulejope seljas. Annabelle ema ütles, et ta on väga tänulik, et ma lapse soojalt riidesse panin ja et isegi sellise ilmaga olin nõus välja minema. Et lapsele pidi see palju tähendama. Muidugi, et tähendab palju! Ma mäletan seda väga hästi, kui ise sättisin end mardi- või kadripäevaks valmis, et jooksma minna.. sellest oli nii palju lõbu.. ja pärast kõik need maiustused!<br /><br />Pärast käisime Ahti ja ta kolleegiga väljas, aga ainult lühikest aega, sest tahtsin metrooga koju tulla ja viimane metroo tuleb linnast mõni minut pärast südaööd välja. Saime sõber härraga Waterloopleinil kokku, et koju sõita. Ta oli poest läbi käinud ja ostnud jälle vajalikke asju, mida ta ise kutsub <em>nonsense</em>ks, aga mida on hirmsasti vaja osta (noh nagu kummikommid ja krõpsud ja šokolaad ja <em>Coca Cola </em>jne) ja mis talle nii suurt rõõmu valmistavad. Vahepeal tundub, et isegi suuremat rõõmu kui see maitseelamus, mis ta sellest saab, valmistab talle rõõmu minu üllatunud ilme ja umbes 3x suurenenud silmamunad, kui ma jälle näen, mida ta kokku ostnud on. Või noh, vahepeal tundub lihtsalt nii.<br /><br />Reedel pidasime Noami sünnipäeva. Peo teemaks oli sisemine deemon.. et mina ei oska end kolliks või vampiiriks või libahundiks riietada (sest esiteks ma kardan igasuguseid õudusfilme ja teiseks see ei ole minu <em>cup of tea</em>), siis otsustasin, et minust peab saama Pipi Pikksukk ehk Pippi Langkaus. Sest härra kutsub mind Pipiks niikuinii kogu aeg.. ja minu garderoobi silmas pidades, ei olnud mul enda ümberkehastamine väga keeruline. Hiljem selguski, et sain parima kostüümi tiitli, Bart hakkas selle peale naerma ja ütles:"Ja ta kandis lihtsalt neid riideid, mida ta iga päev kannab!" Aga ikkagi, mul oli tuju hea ja külalised olid toredad ja mojito'd maitsesid hea! Ja ma tegin Noamile sünnipäevaks šokolaadikoogi, mis tuli niiiii hea välja, et isegi üllatusin.<br /><br />Laupäevane hommik oli selline.. mitte just pohmelline, aga mu pea hakkas valutama. Arvasin, et äkki sellest mõnest mojitost, aga kui mu pea ka veel pühapäeva õhtul valutas, siis ma enam ei arvanud, et tegu pohmeluspoisiga oli.<br /><br />Pühapäeva õhtul pakkisime sõbra asju ja mul oli küll selline, nutumaiguline, olla. Kuidas ta mind ikka üritas rõõmustada ja tuju paremaks teha.. ma ei tahtnud talle välja näidata, et kurb olen, aga olin ikkagi. Ta riputas mulle seinale naela külge mingid imelikud roosad kunstlilled ja ma küsisin, et MIS NEEED VEEL ON? sest olgem ausad, need näevad natuke imelikud välja.. ja siis ta ütles, et ta oli need Taist ostnud, et need toovad õnne.. ja et kui teda kaks nädalat ei ole, et siis vähemalt oleks õnn minu kodus.. ja sooja karvase teki tõi mulle ka, et mul üksi magades külm ei hakkaks.. ja siis ma siin istusingi voodi peal, vaatasin kuidas ta askeldas ja ikka üritas mind naerma saada. Ta jättis mulle isegi oma lõhna, et ma võiksin seda endale peale lasta ja õnneks saan ma tema riideid ka kanda, niiet ei olegi kõige hullem. Aga kui ma mõtlen selle peale, et täna oli alles teine päev, kui teda ei ole ja alles ühe öö olen pidanud üksi magama... ja 13 ööd tuleb veel, siis on ikka natuke kurvakas. Vähemalt ta helistab mulle ja siis ei ole nii hull.<br /><br />Täna hommikul näiteks läksin alla, et endale kohvi teha.. ja siis Noam küsis mu käest, et miks ma selline torrtorr olen.. ja siis ma ütlesin talle, et:" ma mäletan, kui mul veel peika oli... et mul on alati mu lemmik-heleroheline tass ja minu sõber teab seda, et alati kui ta tegi kohvi, siis ükskõik, kus see tass ka ei olnud, ta otsis selle üles ja pesi puhtaks, et ma saaksin sealt kohvi juua ja täna ma ei leidnudki seda tassi ja pean nüüd teisest tassist jooma...." Noam muidugi hakkas naerma, et ta on alles ühe päeva ära olnud ja mul juba kurbus majas, aga no, mis sa teed!<br /><br />Ja mu keelekursus! Eile oli siis see püha päev, kui sain ka mina oma elus kolm tundi hollandi keelt õppida. Oleme kursusel neljakesi: mina, üks poiss Bulgaariast, üks poiss Usbekistanist (kas eesti keeles öeldakse Usbekistan või on see Usbek?) ja siis üks tüdruk Kasashtanist (ausalt, ma ei tea, kas ka seda sõna kirjutatakse nii), aga ta üles kasvanud ja elanud Moskvas. Õpetaja jaoks olime kohe üks ja sama idablokk, pärast tundsime ka ise end nii, kui hakkasime kõik omavahel vene keeles rääkima. Väga huvitav! Kui mulle mu sõber õhtul helistas, siis sai ta kõvasti naerda, sest ta niikuinii kutsub mind üsna tihti oma väikseks venelaseks ja iga kord kui ma talle ütlen, et ma ei ole venelane, siis teda ajab see nii hirmsasti naerma. Aga mulle see meie seltskond seal keelekursusel meeldib väga! Oskan juba öleda, et hiir on kastis (<em>de muis is in de doos</em>) ja tegelikult igasuguseid muid asju ka veel.. mu hollandi keele õpetaja ütles mulle, et ma peaksin inglise keele ära unustama ja proovima rohkem hollandi keeles rääkida, üritasin talle seletada, et ma ei saa hollandi keelt rääkida, kui mul sõnavara ei ole, aga ma ei tea, kas ta must väga aru sai, sest ta ei oska eriti hästi inglise keelt. Eks näis, arvan, et kui mu sõber kahe nädala pärast tagasi tuleb, siis oskan juba päris hästi hollandi keelt, sest selleks ajaks olen olnud juba 18h koolis.. ja paberite järgi iseseisvalt õppinud ka mingi 14h. Sain eile veel vana klassiõe, Elisabethiga kokku.. ja oli väga tore! Eesti keeles on ikka hea jutustada.<br /><br />Täna käisin tööl, mängisime klaverit ja kassidega ja meisterdasime ja käisime pagariäris ja jutustasime ja vaatasime telekat. Annabelle on ikka täiega armas tüdruk! Pärast tööd käisin poes, ostsin nädala toiduvaru, millele kulutasin kogu oma selle nädala palga, aga no, mis teha, vahepeal peab poes ka käima. Vähemalt ostsin mitmekülgset ja tervislikku toitu... ning õhtusöögiks tegin Bartile hübriide (nimetus hübriidid on neil seetõttu, et need on justkui segu burritodest ja tacodest.. ja siis ongi hübriid). Täna ostsin valmis tortillasid, tavaliselt küpsetan need ise, aga tahtsin täna aega kokku hoida. Tortillade sisse teen segu (hakin ja praen 2 sibulat, 5 küüslauguküünt, 250gr sojahakkliha, 3 chillikauna, 1 paprika, purk konservmaisi, purk punaseid ube, pakk tomatikastet, pakk tex-mex burrito maitseainesegu) ning siis panen sinna vahele veel riivitud juustu ja jääsalatit. Nämm-nämm!<br /><br />Homme tuleb Marek Amsterdami ja siis meil hakkab hästi tore olema ja kuna ma pean enda mõistes palju tööl ja koolis olema, siis olen kindel, et järgmised kaks nädalat lendavad mööda linnutiivul!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-6495655187012760402?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-2662581917965183662010-11-10T17:28:00.002+01:002010-11-10T17:38:57.458+01:00Viimased päevad on olnud mõnusad ja rahulikud... üleeile olime terve päeva sõbraga koos ja lihtsalt vedelesime.. no vahepeal käisime õues jalutamas ja lehehunnikus mängimas.. näiteks õppisin, et (ma ei tea, kuidas neid asju täpselt nimetatakse) vahtrapuu neid asju, millest saab buratino-nina teha, saab ka väga edukalt lennutada nii, et nad paistavad välja nagu helikopterid.. alguses kui ta viskas selle õhku, arvasin, et see on mingi putukas, mis ta maast leidis.. ja siis lennutasime neid ja naersime ja jooksime ja kallistasime.. ja vaidlesime, et kumb saab paremal pool käia. nimelt, tunnen end hirmus ebamugavalt, kui pean kõndima kellegist vasakul pool.. ja siis oli meil võistlus, et kes saab olla paremal pool.. naersime nii, et kõhud kõveras.. ja siis tulime tuppa ja kuulasime muusikat nii palju kui jõudsime ja vahepeal tantsisime ja siis jälle naersime ja siis jälle kallistasime... oeh.<br /><br />eile mõtlesime ka kodused olla, aga mu toanaabril Noamil oli sünnipäev ja siis õhtul otsustasime ikkagi, et lähme välja. see koht, kus käisime, nägi välja nagu Zavood, isegi lauajalgpall oli seal.. ja muusika oli sama.. ja selline tunne oli, nagu ka inimesed oleksid samad... mängisime piljardit ja jutustasime ja oli lõbus.. enne sinnaminekut sain kokku ka Ahtiga, kes tõi mulle kodust riideid ja asju.. ja kui jõudsime õhtul koju, hakkasin kohe suure hooga proovima selga kogu seda kraami, mis sain... ja oli juhtunud selline huvipärane lugu, et mu teksad, mis mu ema mulle saatnud oli, olid mulle nii suured, et ma nägin välja nagu üks naljaräppar.. iseenesest on see väga tore, et ma pisem olen.. aga ma nii lootsin, et need teksad istuvad mul jalas hirmus hästi (sest enne olid nad mulle väiksed ja need olid alati sellised teksad, mida proovisin, kui olin natuke alla võtnud ja siis muudkui ootasin, et millal nad mulle parajad on - ja nüüd on nad mulle suured)<br /><br />Täna lähme ilmselt Ahtiga välja ja ma usun, et saab olema tore...<br /><br />Esmaspäeval hakkab mul kool pihta ja järgmine nädal tõotab tulla kiire, mis iseenesest on hea, sest mu sõber läheb kaheks nädalaks minema.. ja kui mul ei oleks midagi teha, siis oleks ju kurvakas.<br /><br />ja rohkem ei olegi mul midagi öelda. nii ma siin elan.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-266258191796518366?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-89444200533456091602010-11-05T20:17:00.004+01:002010-11-05T20:45:14.978+01:00Viimasel ajal olen üsna palju mõelnud kodust ja selle tähtsusest inimese jaoks. Mul on olnud võimalus näha nii paljusid erinevaid kodusid. Inimesed on mind usaldanud ja näidanud mulle, kuidas nad elavad. Näiteks kui hääletasime Portugali, siis ööbisime kolme erineva inimese kodus. Esimene neist, prantsuse politseinik Frederik, isegi usaldas meid Tiinaga niivõrd palju, et läks ise oma kodust minema, andes meile vaba voli süüa tema kapist mida iganes ning lubades meil pesta end ja magada tema voodis. Teised, kelle juures oma reisil ööbisime, olid ka prantslased, ühega neist pidime jagama tuba tema ühetoalises korteris ning teine andis meile oma magamistoa, magades ise elutoa diivanil. Kuid mitte sellest ma ei tahtnud rääkida.<br /><br />Tahtsin hoopis rääkida, et olen näinud igasuguseid kodusid. Suuri, väikeseid, piinlikult korras ja kodusid, mis näevad rohkem välja nagu täisladustatud laoruumid. Kodusid, kus on tähtsal kohal igasugused nipsasjakesed, kujukesed ja pildid ning kodusid, kus ei ole kohta igasugusele nännile, vaid valitseb modernne "tühjus". Mõne kodu puhul saad kohe aru, et see on koht, kus inimesed laevad end räsitud päeva järel täis koduenergiaga ning mõne kodu puhul mõistad, et see on küll kodu, aga mitte midagi enamat kui lihtsalt koht magamiseks, koht elamiseks.<br /><br />Kus on minu kodu?<br /><br />Suurema osa oma elust olen elanud vanemate juures Tallinnas (kahe vahepausiga enne ülikooli minekut), see jääb alati minu lapsepõlvekoduks. Ülikooli ajal elasin Tartus, oma armsate toanaabritega, kus oli naljakas ja tore, kuid ometi elasin ma kogu aeg spordikoti otsas, sest mul ei olnud isegi oma kappi, kuhu riideid panna.. aga sellegipoolest, see oli minu kodu. Eelmisel aastal elasin Soomes ülikooli ühikas. Esimest korda elus oli mul päris oma tuba, mille võisin lukku keerata siis kui ise tahtsin. Mul olid suured kapid, kuhu võisin kõik oma asjad panna ning riiulid, kus võisin hoida oma nipsasjakesi, mis nagu viimasel ajal on selgunud, meeldivad mulle hirmsamat moodi. Noh, sünnipäevaks saadud kaardid ja igasugused kingitused - varem arvasin, et mulle ei meeldi need, aga kui keegi ikka on sulle midagi meisterdanud ja kinkinud, siis tahad ju, et see oleks silma all, mitte kuskil kolikambris kasti sees. Ja nüüd on minu koduks pisike pisike toake squatitud maja teisel korrusel, Amsterdamis.<br /><br />Ma tahan, et minu kodus valitseks harmoonia ja stabiilsus, aga viimasel tunnen, et seda tunnet jääb natuke vajaka. Alustades probleemidest sellega, et meil on nüüd kolmandat päeva selline elutuba, mis näeb välja nagu suusabaasi puhkeruum, nimelt on meil nüüd seina löödud laminaatparkett - ärge küsige miks. Jätkates probleemidest sellega, et kas meie majas peab olema kahe külmkapi süsteem, kui vabalt võivad meie kõigi toiduained mahtuda ära ühte külmkappi ning veel edasi minnes sellega, et kelle nõud on kraanikausis ja kes on vastutav prügi eest ja kes üleüldse on kõige rohkem mööblit ja toidunõusid siia majja toonud.<br /><br />Meil käib hästi palju külalisi, praegu näiteks ööbivad siin üks poiss Šotimaalt, tüdruk Saksamaalt ning veel üks tüdruk, kes on pärit Hollandi keskosast. Mõni nädal tagasi oli meil siin külaline USAst, kes oli siin lausa terve nädala. Huvitav, kuidas meie kodu paistab teistele inimestele? Siin valitseb üldiselt hea õhkkond, aga lihtsalt need olmeprobleemid on viimasel ajal saanud minu meelest liiga palju tähelepanu.. aga eks nii vist juhtubki, kui ühte majja satuvad elama liiga erinevad inimesed. Sellised inimesed, kel on asjadest täiesti suva ning materiaalne maailm täiesti mõttetu ning siis sellised inimesed, kellele tundub, et materiaalsus on kõige olulisem üldse. Ja siis veel selline inimene nagu mina, kes jääb kuskile kahe äärmuse vahele ega ei taha kellegagi konflikti sattuda ja tunneb end kui kahe pe**ega uss.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-8944420053345609160?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-71445441953341368202010-11-04T14:34:00.003+01:002010-11-04T14:49:47.118+01:00Täna on üks väga huvitav päev. Kõigepealt, täna on mu väikse venna, Silveri, sünnipäev. Mõtledsa, ta on juba 21 aastane. Teiseks, on täna see päev, millest 4 kuud tagasi tulime Tiinaga Eestist ära... ja täna on ka see päev, millest 2 kuud tagasi läks Tiina minema ja minul oli esimene kohting minu sõbraga.<br /><br />Aeg on nii huvitav nähtus, kui ma siin nüüd lähemalt selle üle juurdlen. Nii Tiinaga koosoldud aeg kui ka härraga koosoldud aeg, mõlemad on täpipealt sama pikad. Kuid ometi, sellist tunnet, et need perioodid oleks ühepikkused olnud, mul ei ole. Kõige imelikum on see, et ma isegi ei saa aru, kumb neist pikem ja kumb lühem on, aga sellega, et nad ühepikkused tunduksid, ma lihtsalt ei nõustu!<br /><br />Ja kuigi Tiinaga käisime igal pool ringi ja kahest kuust kolm nädalat olime ringi reisimas ja askeldasime ringi, mis tähendaks seda, et aeg peaks minema kiiremini kui kodus passides, ei tunne ma, et viimased kodusoldud ning tagasihoidlikku elu elatud kuud oleksid aeglasemini läinud.<br /><br />Õppinud olen ikka täiega, aga õppust võtnud ma veel ei ole. Kui Tiinaga käisime ringi, siis tema oli minu lõvi. Või noh, ma olen muidu julge küll, aga siis kui mul on vaja enda eest seista, siis ma üritan konflikte vältida ja pigem surun end alla kui asun end kaitsma või isegi ründavale positsioonile astun. Ma olen kogu aeg seda teadnud, et ma peaksin end selles osas muutma, aga kergem on mingite asjadega nõustuda kui hakata tuuleveskitega võitlema. Eile ütles mu sõber mulle et ma ei tohi nii pehmeke ja armas olla igasuguste asjadega, et kui mulle ikka midagi ei meeldi, siis ma pean selle välja ütlema ja kui vaja, siis ka taldrikuid loopima, et sisse kogunenud viha ei ole hea. '<br /><br />Kui käisin kevadel ühe sensitiivi juures, siis ta ütles mulle, et kühm, mis mu seljal on, on seal seetõttu, et ma olen selline inimene, kes läheb põlema kergesti, aga et kuna ma püüan tasakaalukas välja paista ja ei taha oma viha näidata, siis on kogu mu viha sinna sisse kogunenud. Ta masseeris mu kühmu ja järgmised kaks nädalat olin nagu vihapunn. Kühm läks väiksemaks, aga ta oli ikka veel alles. Praegu on mu kühm oluliselt väiksem, aga iga kord kui ärritun, siis selle asemel, et oma viha välja näidata, hakkan oma kühmu masseerima.. ma lausa tunnen, kuidas see suuremaks läheb, kui midagi mind ärritab.<br /><br />Ma päris taldrikuid loopima ei tahaks hakata (jälle), kuigi nooremana olin selline kärts-mürts äkkvihapunn... aga tahaks kuidagi nii, et asjad lihtsalt ei aja mind närvi.<br /><br />Et ma nüüd tegelengi sellega, katsun olla <em>chill </em>ja selle asemel, et oma viha alla suruda, kui miski mind endast välja ajab, ei lase end lihtsalt asjadest häirida.. ja kui miski mind häirib, siis ütlen selle välja. Viisakalt.<br /><br />PS. Põhjus, miks mind siin mõned asjad ärritavad, on see, et tunnen, et minu majanaabrid põhjustavad mulle pinget.. ja kuna ma saan kõikidega hästi läbi ja siin oleks nagu kaks leeri, siis ma pean kahe poole vahel laveerima, üritades pooli mitte valida. Ja see ajab mind närvi!<br /><br />PS2. Ma ei saanud seda tööd, ma pidavat kül olema paljulubav kandidaat, aga nad otsustasid kellegi teise kasuks, kel on rohkem töökogemust selles valdkonnas. Aga ma ei anna alla! See, et ma seda tööd ei saanud, saab tähendada ainult seda, et miskit veel paremat on minuga juhtumas!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-7144544195334136820?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-15600528126853348142010-10-31T21:49:00.002+01:002010-10-31T21:58:23.585+01:00Kui eile hommikul oli mul kurvakas-kurvakas, siis päeva peale läks see ilusasti üle. Käisime õhtul ühes hip-hop baaris, mida viimasel ajal oleme päris tihti külastanud.. igatahes, sealsed näod on mulle juba tuttavad, natuke oli selline tunne nagu mul oleks siin oma Zavood.<br /><br />Kuna homme hakkab pihta uus nädal, siis peaks homme selguma, kas saan selle töö või mitte. Loodan, et saan!<br /><br />Täna juhtus selline naljakas lugu, et hommikul kui mu sõber hakkas tööle minema, siis selgus, et ta auto ei läinud käima. Pakkusin talle lahkesti oma salatirohelist ratast, mille pakiraamile on kinnitatud erklilla psühhedeelsete mustritega pakiraami-kott.. No ausalt, ma ei ole ammu juba naljakamat vaatepilti näinud, kui minu firmariietes härra töö poole vuramas selle rattaga, jalatsite ja pükste vahelt välja piilumas minu vikerkaarevärvilised triibulised sokid.<br /><br />Vaatasin täna lennukipileteid Eestisse.. võib juhtuda, et ma satun mingiks nädalavahetuseks Eestisse, aga ma ei tea midagi kindlat.<br /><br />Mida veel? Mu uued teksad, mis ostsime paar nädalat tagasi, on mulle suured. Mina arvasin, et nad on välja veninud, härra arvas, et mina ise olen nende pükste seest kaduma läinud. Vaidlesime siis natuke ja lõpuks jõudsime kompromissini, et ju on nad natuke veninud ja ma natuke väiksemaks jäänud... sest on juhtunud selline lugu, et preili kehamassiindeks on hetkel 26. Ainult natukene veel!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-1560052812685334814?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-27697538516510206322010-10-30T14:07:00.002+02:002010-10-30T14:23:51.953+02:00Täna hommikul ärkasin üles.. ja tundsin, et olen natuke kurvakas... magada ei tahtnud enam.. ja tegelikult ei taha üleval ka olla.. mu sõbral oli hämming, et millest ma selline segadusehunnik ja moss moss olen. Tegelikult on ka mul endal hämming, sest kõik on ju korras!<br /><br />Lihtsalt - nii kurb on olla.<br /><br />Kristjan, poiss, kellega koos käisin lasteaias, ja kes on ka praegu Amsterdamis (ta tuli siia umbes 2 nädalat enne mind), ütles mulle eile, et ta pole selle ajaga endale leidnud piisaval hulgal uusi tutvusi. Mul on samamoodi, õigupoolest tunnen, et ma ei tahakski praegu mingeid uusi tuttavaid. See tundub kuidagi nii keeruline protsess: tutvuda kellegiga, jagada endast midagi ja võtta vastu uusi teadmisi selle inimese kohta... ma tunnen, et ma ei taha olla üksi.. aga mul ei ole hetkel jõudu ega tahtmist, et suhelda. Nii olengi päevad läbi kodus, mõtlen oma mõtteid - tavaliselt olen küll õnnelik... aga täna kuidagi tunnen, et kurb on olla.<br /><br />Samuti valmistab mulle muret see, et ma ei ole midagi kuulnud kohast, kuhu kandideerisin.. nad lubasid järgmisel nädalal teada anda, aga eelmisel korral, kui nad mind tagasi kutsusid, siis andsid nad teada juba samal päeval.. ja kuna neil on vaja töötajat võimalikult kiiresti, siis arvan, et see inimene, keda sinna valiti, juba teab, et ta sai selle töö. Kui tõesti on nii nagu ma arvan, siis olen üsna pettunud. Ma tahaksin nii väga seda tööd saada! Aga samas see oleks ka arusaadav, kui nad valivad kellegi teise, sest nad tahavad kedagi, kel oleks hollandi keele oskus, mul (veel) ei ole.. ja samuti ei ole mul ju mingisugust sellist töökogemust. Oeh, aga ma veel nutma ei hakka, enne kui päriselt midagi ei tea.<br /><br />Üritasin kuulata Destiny's Child - Happy face lugu, mis mulle ikka on hea tuju toonud.. aga täna ei suuda isegi see lugu mu tuju paremaks teha.. seega üritasin olukorda kohandada minu tunnetega ja kuulan hoopis <a href="http://www.youtube.com/watch?v=ZKVSZhumO84">Sade - Be that easy</a>.. selle looga on kergem kurb olla.<br /><br /><div align="center"><em>You baby, were like the sky</em></div><div align="center"><em>You held me up to let me fly</em></div><div align="center"><em>That's just like you to tell me</em></div><div align="center"><em>I've nothing to fear.</em></div><div align="center"><em></em> </div><div align="center"><em>But I am a broken house</em></div><div align="center"><em>I'm holding on a broken bough.</em></div><div align="center"><em>Now it's easy for me to see</em></div><div align="center"><em>It couldn't be that easy</em></div><div align="center"><em>It had to be much harder.</em></div><div align="center"><em>That's just like you to tell me</em></div><div align="center"><em>I've nothing to fear</em></div><div align="center"><em>But I could have been falling free</em></div><div align="center"><em>Falling all these years</em></div><div align="center"><em>Now it's easy for me to see, </em></div><div align="center"><em></em> </div><div align="center"><em>Sun on my face, wind in my hair</em></div><div align="center"><em> flying as slow as I can</em></div><div align="center"><em>I'm not trying to reach the land</em></div><div align="center"><em>Just falling somewhere</em></div><div align="center"><em>It couldn't be that easy</em></div><div align="center"><em>It had to be much harder</em></div><div align="center"><em></em> </div><div align="center"><em>Meanwhile, boy, I love you</em></div><div align="center"> </div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-2769753851651020632?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-72350439254663105332010-10-28T19:36:00.003+02:002010-10-28T19:50:19.113+02:00<div>Käisin täna siis keelekursusel. Tegelikult tuli välja, et see ei olnudki veel päris keelekursus, lihtsalt kirjutasime täna lepingutele alla ning rääkisime kursuse ülesehitusest. Muidu oleks pidanud minu osalemine seal hakkama pihta järgmisel nädalal (tahtsin varem hommikupoolikuti käia), aga kuna ma ei tea, kas ma saan oma ihaldatud töö või mitte, siis ütlesin neile, et annan teada, millal ma saan kursusel osalema hakata. Õhtuti olev kursus hakkab pihta 15.novembrist. Huvitav oli see, et olin seal täna ainuke, kelle hollandi keele tase on A0 (teistel oli A1 või A2), aga me kõik peame ühtmoodi omandama B2 taseme kuupäevaks 28.08.2011.. nii öeldigi mulle, et ma pean teistest tunduvalt rohkem tööd tegema. Kui teised õpivad keskmiselt 6h nädalas, hakkab minu koormus olema 16 tundi nädalas. Aga ma usun, et ma saan hakkama! Ma tahan seda keelt selgeks saada!! Õnneks selgus ka see, et kui peaks midagi juhtuma, et ma ei saa seal kursusel lõpuni käia, siis ei ole trahv väga suur, kõigest 270 euri. Kartsin, et see võib olla mingi 2000 euro ringis või isegi rohkem, sest siinsed kursused, millel võib raha eest osaleda, on keskmiselt 400 euri nädal... </div><br /><div></div><br /><div>Pärast Taalwijseris käimist otsustasin, et lähen Waterloopleinile, Amnonit vaatama, sest ma polnud teda juba mingi üle kuu aja näinud (ta oli vahepeal Israelis).. Jutustasime ja jõime kohvi ning sealoldud 4 tunni jooksul sõime nii hilist hommikusööki kui ka lõunasööki. Amnon on tore ja lahke, hoiab mind hästi.</div><br /><div></div><br /><div>No ja siis tulin koju... hommikul jäi mu sõber minust maha siia, sest pidin juba kella 9 paiku kodust ära minema.. vaatasin, et voodi oli ilusasti ära tehtud ja kõik läikis.. ja siis istusin oma jope ja mütsi ja salliga oma voodi peale.. ja jäin tukkuma. Mingi hetk ärkasin üles ja läksin vetsu.. ja mida ma nägin! Meie hambaharjad suudlesid!!! </div><div> </div><div>No.. tegelikult suudles küll minu hambahari tema oma. Aga ikkagi.</div><div> </div><div>oeh:)</div><div> </div><div>.<img style="TEXT-ALIGN: center; MARGIN: 0px auto 10px; WIDTH: 240px; DISPLAY: block; HEIGHT: 320px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5533154989872663746" border="0" alt="" src="http://3.bp.blogspot.com/_cVwd-nwe-SI/TMm3JbqKTMI/AAAAAAAAAFs/ppFklH-XP5w/s320/Image001.jpg" /></div><br />pilt on tehtud minu telefoniga, millel ei ole eriti head kaamerat, niiet sellest ka pildi kvaliteet.. aga kuna ma olin nii super-erutunud ja suurest avastusest pikali kukkumas.. siis lihtsalt pidin selle jäädvustama!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-7235043925466310533?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-57331353619483931932010-10-25T23:12:00.002+02:002010-10-25T23:26:23.656+02:00Suurem nostalgiahoog on tänaseks päevaks mööda läinud.. üritan rohkem ikka sellega tegeleda, et kuidas ma siin paremini hakkama saaksin. Hästi palju on olnud selliseid <em>what if...</em> momente.. et noh, kui ma ei oleks otsustanud reisile minna, siis ma ei oleks siia sattunud ja mis oleks saanud kui ma oleks Tiinaga tagasi tulnud või mis oleks juhtunud, kui ma oleks kaotanud oma telefoniga ka oma sõbra kontaktid.. et noh.. Kõik juhtub siin maailmas põhjusega.. ja nüüd ma üritangi veel rohkem õppida sellest kogemusest ja märgata seda, mis toimub mu ümber. Kõik märgid viitavad sellele, et peaksin siia veel kauemaks jääma.. ja nüüd ma siis jäängi. Vaatame, mis toimuma hakkab! <em>Let the show begin!</em><br /><br />Homme on mul jälle töövestlus.. sain edasi teise vooru ja loodan, et kõik läheb plaanipäraselt ja et kui see töö on mulle mõeldud, siis selle ka saan. Loodan, et kui peaks juhtuma, et ma seda tööd ei saa, et ma siis ennast hirmsamat moodi jälle süüdistama ja piitsutama ei hakka. Nagu mu kallis härra mulle ütles: "<em>It's just a job. Don't stress about that so much!" </em>Aga noh, nagu me juba teame, olen preili Paanikaosakonna Peadirektriss (aitäh Mallukale selle mõtte eest).. siis on lugu jälle selline, et kerge öelda, raske teha. Aga ma proovin.<br /><br />Neljapäeval on mu esimene hollandi keele tund ning see tähendab seda, et järgmised 10 kuud õpin hoolega hollandi keelt ning otseloomulikult hoian kõrvad, silmad ja südame lahti kõigele heale, mis minuni jõuda tahab!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-5733135361948393193?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-10855205170893366682010-10-22T02:20:00.002+02:002010-10-22T02:26:18.371+02:00Täna tundsin eriti, kuidas tunnen oma sõpradest ja perekonnast puudust. Vaatasin vanu pilte... ja mõistsin, et jään oma sõpradele aina kaugemaks ja kaugemaks. Kõigepealt jäid suhted harvemaks sõpradega Tallinnast, kui kolisin Tartusse... ja siis jäid ka teised sõbrad kaugemaks, kui kolisin Helsingisse. Nüüd olen otsapidi Amsterdamis ja taipasin, et ma olen teist ikka väga kaugel ja kaugeks jäänud...<br /><br />Ma igatsen teid.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-1085520517089336668?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-63669726719248780312010-10-20T20:53:00.002+02:002010-10-20T21:04:13.129+02:00Üleeile käisime shoppamas, ostsime mulle kahed teksad (ise ostsin, aga härra aitas valida) ja käisime niisama linna peal ringi. Õhtul otsustasime, et on parem kui ta ei tule ööseks siia, sest ma ikka tunnen end ebamugavalt, kui mul kogu aeg külaline on. Niisiis magasin siin üksi ja juba jõudis kätte eilne hommik ja juba keskpäevgi kui sain härralt sõnumi, et ta peab oma telefonile krediiti laadima, siis saab mulle helistada. Olin siis siin kodus ja mõtlesin, et millal siis omale krediiti laetakse - ise ka ei helistanud. Ja siis juba jõudis kätte õhtugi.. ja mõtlesin, et lähen vara magama, nii umbes kümne paiku.. Keerasin end ühelt küljelt teisele ja kell oli juba üksteist ja juba oli saanud isegi kaksteistki.. und ei tulnud, sest üksinda on kuidagi jälle harjumatu magada ja imelik oli ka see, et ta polnud ikka veel mulle helistanud... ja siis kui kell oli juba natuke rohkem, jäin kuidagiviisi magama.<br /><br />Järsku saabus hetk, kus pidin end peaaegu surnuks ehmatama! Keegi lihtsalt astus mu uksest hiilides sisse! Esimesel hetkel ma ei saanud aru, mis asi see on, aga kiljuma pistsin küll.. ja siis kui ma sain aru, kellega on tegemist, järgnes kiljumisele ainult eestikeelseid roppe sõnu. Natuke naersin ja natuke nutsin.. ja kõige rohkem ikka puperdasin oma südant. Noh ja siis sõber tuli mulle kaissu, ütles, et tal krediiti ei olnud, aga kodus ka magada ei saanud, sest üksinda on ikka palju halvem ja oli siia sõitnud.. ja jäi magama. Mina aga vahtisin kordamööda lage ja teda kella kuueni... niipalju siis varajasest magamaminekust.<br /><br />Aga selle üle, et ta tuli ja mulle sellise üllatuse tegi, on mul ikka hea meel!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-6366972671924878031?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-32001782171563107022010-10-17T14:51:00.003+02:002010-10-17T15:06:46.201+02:00Kuna me ei suutnud reedel otsustada, et kas minna välja või mitte, jäime koju.. olime elutoas koos oma majanaabritega ja jutustasime ja otsustasime, et läheme kuskile välja tantsima laupäeval.<br /><br />Eile, laupäeval, aga juhtus nii, et Bart tahtis ühte tüdrukut välja kutsuda, aga ta arvas, et oleks parem kui me läheksime kinno neljakesi.. nii helistasingi oma sõbrale ja küsisin, et mis ta sellest arvab. Otsustasime minna kinno, Inceptionit vaatama.. ma tahtsin seda juba juulis minna vaatama, aga siis meil ei olnud Tiinaga selleks piisavalt rahalisi võimalusi. Kahjuks see tüdruk, keda Bart kutsus, ei saanud tulla, nii läksimegi kinno kolmekesi.<br /><br />Seanss hakkas päris hilja, 23.20 ja mulle meeldis see film täiega! Sellise loo kirjutamine pidi olema ikka väga raske ja tehniliselt oli ka film nii hästi tehtud - nautisin iga sekundit.. kuigi vahepeal oli üks asi, millest ma aru ei saanud ja pärast filmi küsisin sõbra käest, et mis asi see oli.. ja siis tuli välja, et kogu filmist oli see ainuke asi, millest mu sõber üldse aru sai! Siis naersime, et hea, et me ikka koos läksime, sest nüüd said mõlemad kogu loost aru... Meie kolmas kohtingukaaslane kuulas meie vestlust pealt ning nentis, et tal on hea meel, et meiega kinno tuli, sest meie kokkupandud jutt aitas tal kogu pilti kokku panna. Niiet.. kolm on seltskond!<br /><br />PS. liblukad liblukad liblukad<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-3200178217156310702?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-29313557491819505022010-10-15T14:17:00.002+02:002010-10-15T14:27:41.549+02:00Oeh. Jummel, ma ei tea, kas ma oskan midagi selle kohta öeldagi. Ma olen praegu niii õnnelik, et mu õnn ei mahu kuskile äragi! Meil on viimastel päevadel siin nii tore ja armas olnud olla, et ma kohe ei teagi...<br /><br />Täna juhtus ka huvipärane asi.. mu sõber oli just mu juurest ära läinud ja mingi pool tundi hiljem helistas ta mulle, et ta tuleb siia ja toob mulle mikrouuni ja digtaalkaalu. Ma olen rääkinud talle juba kuu aega, et ma pean omale kaalu ostma.. tahtsin endale sünnipäevaks kaalu osta, aga siis ta ütles, et ära osta, ma toon sulle. Ja noh, täna oligi see päev, millal ta otsustas, et toob mulle selle. Aga mikrolaineahi? Küsisin, et milleks mulle seda vaja on? Härra vastas, et sul ei ole seda ju.. ja mida sa kogu aeg keedad ja küpsetad, see võtab sult nii palju aega - mikrouuniga on see palju lihtsam. Mul oli, et no okei, too see siis siia... ja noh, härra tuleb, kõigepealt annab mulle kaalu.. ja siis mingi suure pehme mõmmi moodi korvi või asja, et minna tagasi auto juurde ja tuua sisse mikrolaineahi. Küsisin selle karvase asja kohta, et mis see on? Sõber ütles, et see on maja kassile.. et kass peab soojas magama ja kuna ta kogu aeg minu/meie jalgade peal magab, et siis oleks aeg tal alustada iseseisvat elu. Proovisime kassi sinna pessa saada, aga ta natuke kartis.. aga küll ta lõpuks sinna läheb ja siis saab aru kui hea see on!<br /><br />No ja siis otsustasin, et astun kaalu peale.. Olin just enne söönud kaks suurt tükki pizzat (eile käisime ostsime pizzat, aga ma ei jõudnud üle kahe tüki süüa ja siis mõtlesin, et söön need täna ära) ja mingi pooleliitrise tassi kakaod... ja astun mina kaalu peale.. ja mida mina näen! See number oli selline, mida ma ei olnud näinud alates aastast 2005. Selgus, et ma olen alla võtnud oma tippkaalust 20kg!!! Arvutasin siis välja oma kehamassiindeksi, mis on praegu 27. See tähendab, et kui ma võtan alla veel 6 kilo, siis ma olen normaalkaalus inimene! Uskumatu! Kolmanda astme rasvumisest tagasi normaalkaalu... vot see alles on midagi!!<br /><br />Ja täna õhtul või homme pidime minema kuskile mingile peole.. ma ütlesin talle eile, et me pole nii ammu kuskil väljas käinud, et juba tahaks minna. Ja ilmselt järgmisel nädalavahetusel jõuab kätte see päev, mil läheme Belgiasse puhkama. Oeh... mul ikka kõik keerab sees ja peas ja igal pool, lähen parem vaatan, kas ma saan kassi tema uude pessa meelitada!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-2931355749181950502?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-29049964.post-12735098893122707902010-10-13T17:36:00.003+02:002010-10-13T18:04:21.341+02:00* laps, keda hoian, pidas silmas Charlie Chipmunk'i, kui ta ütles, et minu nimi kõlab nagu tema nimi (kuulsin Charlie Chipman ja arvasin, et ta ajas Charlie Chaplini nime natuke sassi)<br />* viimastel nädalatel on selle maja lemmiklauluks saanud Sälli Silm.. neid sõnu võib laulda ükskõik millisel viisil.. nt olen kuulnud lugu Sälli in the bottle, Have you heard about that cute little thing called Sälli.. või noh, ükskõik mis loo mingid sõnad asendatakse meil juba mitmendat nädalat Sälliga või Sälli Silmaga.. minusugusele nartsissistile pakub see ainult rõõmu..<br /><div>* minu sõber härra on vist ka natuke peast segi paisatud, sest täna hommikul hakati mulle müsli asemel kaussi makarone valama...</div><div>* meie majas on ka üks huvitav sokimüsteerium.. nii näiteks on mul nii punastest sokkidest kui ka ühtedest triibulistest sokkidest üks paariline puudu ja seega on mul tekkinud uus sokipaar, mis koosneb ühest punasest sokist ja ühest triibulisest sokist... täna hommikul läks mu sõber oma autot ümber parkima ja poodi piima tooma ning selgus, et ta üks sokk on kadunud.. andsin talle ühte jalga oma vikerkaarevärvidega soki ja teises oli ta enda valge sokk.. mul kohe huumorit väga palju.. kahjuks/õnneks leidis ta oma soki esimese ja teise korruse vahelt trepilt.. kahtlustame, et sellise tembuga võis hakkama saada kass, aga minu sokkide kadumises süüdistaksin pesumasinat, kes ilmselt on väga sokimaias.</div><div>* täna tegin ühepajatoitu, täiega hääks tuli (sibul, porgand, küüslauk, kapsas, kartul, peet ja porru, maitsestasin seda soola, purustatud musta pipra ja chillikauntega)</div>* proovin kandideerida ühte kohta sekretäriks, eks näis, mis sellest saab<br />* võib-olla saan ma sel nädalal miljonäriks, sest selle nädala jackpot on 36 miljonit euri ehk 560 miljonit krooni.<br />* meile tuli eile veearve (september 2009 - september 2010), mis oli ei rohkem ega vähem kui 912 euri.. meie maja veetarbimine oli möödunud aasta jooksul 672 kanti, mis teeb ühe kuu keskmiseks tarbimiseks 56 kanti.. tundub suht ebaloogiline, sest me elame siin neljakesi. Igatahes, me ei tea, kust me sellise raha võtma peaksime.<br /><br />rohkem tähelepanekuid ma ei ole täna teinud. või, võib-olla olen ka, aga kes neid kõiki mäletab.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/29049964-1273509889312270790?l=naxzi.blogspot.com' alt='' /></div>Sällihttp://www.blogger.com/profile/09327078565670782556noreply@blogger.com0